kollakarva kübara ja hallivöödiliste triibukestega kanistatud mantlisse sissemähkunud haavapuravik
kellegi hiidsõralise jälg
rohutuustidesse äramaskeerunud kivipuravik
tundmatu mutsahallise kübaraga seen Luussaarel
lilkapsast meenutav seen kasvamas Luussaare ühel murdunud puutüvel
kollanahaline hambaidpaljastav seen Luussaarel
erinevad seeneisendid kõrvuti kasvamas Luussaare ürgmetsas
Luussaare ornamentika lähivaates
Luussaare ornamentika eemalt vaadatuna
rähni ja kooreüraskite lahingutallermaa
seen
kasepuravik
kivipuravik
keelt näitav haavapuravik
mis? kas rooste? kas rauamaagi lähedus?
seened
seen
pikk seen
seened
kohalike rähn-puuseppade poolt väljatoksitud puunina
jätsin jälje maha... ehk koht Luusaarel, kuhu ma põlvist saati sisse vajusin... lihtsalt üks sealsetest ümberkukkunud puudest osutus liialt pehmeks
Luussaare kõrgeim puu
üks Luussaare paljudest poolmurdunud ja seentessekasvanud puudest
lillkapsanäolisete seente poolt ära vallutatud mahalangenud puutüvi Luussaarel
ja sama puutüvi teiselt poolt vaadatuna, taamal Luussaare ürgmets
tüüpiline Luussaare ürgmets, millest enam kui pooled puud olid kas juurtest või keskosast murdunud... ülejäänud kanged ja süngeilmselised aga kasvasid vapralt edasi ning ulatusid üsnagi kõrgele taevalaotusse
veel Luussaare ürgmetsa
kombitsatega puu Luussaarte vahel
murtudkaskede mets
Luussaare küngas... vaade Luussaare soosaare poolt
lõhestunud peaga metsakoll Väike-Luussaarel
Kalevipoja kivi läheduses
Väike-Luussaare kirdekallas
kaskederohke Luussaare soo põhjaosa
arhailisust eviv Kalevipoja kivi
pihlakakobaratest ümbritsetd Kalevipoja kivi teise nurga alt
Luussaare soo põhjaosa
kahe peenikese vaoga kivi Kalevipoja kivi läheduses
Luussaar õhtuhämaruses
Luusaare soo
maastik
korduvate tormide poolt räsitud Suigu mets
murtud ladvaga puu keset Luussaare ürgmetsa
Sillalemb sündmuskohalt eemaldumas
maastik
maastik
haavapuravikudLuussaare rännak:
Osalejad: Sillalemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 6,2 km
Asukoht: Suigu küla, Laekvere vald, Lääne-Virumaa
Luussaare top 30:
Luussaarel oli puuluid nii palju, et ohohoh… vahepeal käisingi ainult mööda puid, st. mööda puuluid… ühe korra astusin isegi ühest mädasest puuluust nii läbi, et vajusin pea põlvist saati sisse. seal sain ainult korraks sain jala maha. täiesti uudne kogemus…
kui lasta nüüd fantaasial lennata… kui kõik eesti pahad muinasjutu- ja mütoloogiakangelased, nõiad, kollid, vanapaganad, kurjad haldjad, olemas oleksid, siis nad pesitseksid ilmselt just nendel saartel… absoluutne pärapõrgu… ma arvan, et me Sillalembega oleme vist praeguses Eesti Vabariigis ainukesed kes seal käinud (ja kui on tõesti olemas keegi veel, kes seda juba teinud on, siis oleks igatahes vägagi huvitav temaga (nendega) sel teemal mõtteid vahetada)… ja koht, kus me seal piknikut tegime – see võib isegi selline koht olla, kuhu eales pole ühegi inimlooma jälg üldse sattunudki. tahaks muidugi uskuda, et ikkagi ennemuistsel ajal, kui maarahvas sinna pakku läks, seal elati ja et see tõesti mahutas seitsme kihelkonna rahvast, nagu legendid meile pajatavad, ainult et hetkel kõike seda ürgsust, sadu murdunud puid, puurisu-puuluid, kõiksugu puuoksi, mida seal oli sedavõrd palju ja mitmete-setmete kihtide all, vaadates on vaimufantaasial igatahes küll raskusi sellises maastikus ka mingit kaugelammuolnudki elu ette kujutada. niivõrd perifeeriat annab ikka otsida…saartemaastik koosneski pea 90% ulatuses puudest (jah, just puudest… kui enamus meie soosaari koosneb samblast, erinevatest taimedest, seentest, mõningatest puudest, mullast ja/või liivast… siis siin olid valdavad vaid puud - puuliha, puuluud, puumuld, puuliiv, puuseened jne)… puud-puude peal… mille all samuti puud… ja nendegi all on puud… huvitav-huvitav…miks küll nii? jääb mulje, et loodusele miski nende saarte juures ei meeldi… no kategooriliselt ei meeldi… tundus, nagu oleksid saared jumalata viha alla sattunud… selle kohta võiks öelda, kuidas käitub loodus, kui see hulluks läheb…
aga… seeni oli, ja igasuguseid… ja oli ka selliseid, mida ma nägin elus esmakordselt, oli päris üksjagu… saartel oli palju ka erinevaid puuseeni… tunduski, et ürgloodus toitus nendest puudest, sellest puulihast, sellest puuluust… toitus sellest ja läks iga ampsu järel järjest rohkem pöördesse ning nõudis lisa. nii et võib öelda, et sealsel loodusel olid küll pahupidi silmad peas. aga tasus käia, jälle omamoodi kogemus.
kui lasta nüüd fantaasial lennata… kui kõik eesti pahad muinasjutu- ja mütoloogiakangelased, nõiad, kollid, vanapaganad, kurjad haldjad, olemas oleksid, siis nad pesitseksid ilmselt just nendel saartel… absoluutne pärapõrgu… ma arvan, et me Sillalembega oleme vist praeguses Eesti Vabariigis ainukesed kes seal käinud (ja kui on tõesti olemas keegi veel, kes seda juba teinud on, siis oleks igatahes vägagi huvitav temaga (nendega) sel teemal mõtteid vahetada)… ja koht, kus me seal piknikut tegime – see võib isegi selline koht olla, kuhu eales pole ühegi inimlooma jälg üldse sattunudki. tahaks muidugi uskuda, et ikkagi ennemuistsel ajal, kui maarahvas sinna pakku läks, seal elati ja et see tõesti mahutas seitsme kihelkonna rahvast, nagu legendid meile pajatavad, ainult et hetkel kõike seda ürgsust, sadu murdunud puid, puurisu-puuluid, kõiksugu puuoksi, mida seal oli sedavõrd palju ja mitmete-setmete kihtide all, vaadates on vaimufantaasial igatahes küll raskusi sellises maastikus ka mingit kaugelammuolnudki elu ette kujutada. niivõrd perifeeriat annab ikka otsida…saartemaastik koosneski pea 90% ulatuses puudest (jah, just puudest… kui enamus meie soosaari koosneb samblast, erinevatest taimedest, seentest, mõningatest puudest, mullast ja/või liivast… siis siin olid valdavad vaid puud - puuliha, puuluud, puumuld, puuliiv, puuseened jne)… puud-puude peal… mille all samuti puud… ja nendegi all on puud… huvitav-huvitav…miks küll nii? jääb mulje, et loodusele miski nende saarte juures ei meeldi… no kategooriliselt ei meeldi… tundus, nagu oleksid saared jumalata viha alla sattunud… selle kohta võiks öelda, kuidas käitub loodus, kui see hulluks läheb…
aga… seeni oli, ja igasuguseid… ja oli ka selliseid, mida ma nägin elus esmakordselt, oli päris üksjagu… saartel oli palju ka erinevaid puuseeni… tunduski, et ürgloodus toitus nendest puudest, sellest puulihast, sellest puuluust… toitus sellest ja läks iga ampsu järel järjest rohkem pöördesse ning nõudis lisa. nii et võib öelda, et sealsel loodusel olid küll pahupidi silmad peas. aga tasus käia, jälle omamoodi kogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar