Sakusaare (Sakussaare) rännak 02.06.2012

 

Veere, veere päevakene,

Veere päeva, me' väsime,
Kulu päeva, me' kulume.
Väsivad mehed vägevad
Tüdivad mehed tugevad.
Miks ep tüdi tütarlapsi?
Mis saab tühjasta tüdida,
Vahi kooresta väsida
Oa-õiest õiguneda

katkend kohalikust rahvalaulust: < "Mõõk merest" H II 50, 470/2 (3) >; Torma khk. - E. J. Õunapuu (1895)

 

 

Sakusaar - mõnede jaoks paradiis, kindel varjupaik hedonistlikku maailmavaadet propageeriva materiaalse maailma eest, teiste jaoks maailma hüljatud ääreala... mingi soosaar karu p****s. kuval Sakusaare iidsed lehised endise talukoha juures

linnupojad pesas. Tammisaare raba

hunnitu vaade Sakusaare endisele talukohale. siinne peremees võis tänu sellistele vaadetele vist küll püstiõnnelik olla. kes see peremees siin ka iganes ei olnud, huvitav mis ajendas teda tsivilisatsioonist nii kaugele metsasügavustesse tulema. Lesso küla keskusest on siia linnulennul juba oma 3-4 versta, ida-kirde pool asuvast samuti üksikul soosaarel asuvast Küünisaarest on siia samuti pikk maa, nii umbes paar versta. põhja poolt on sellele lähim asustuspunkt samuti soosaarel asuv Põlendiku talukoht, sinnani on samuti pikk maa, nii umbes poolteist versta. Sakusaarest umbes versta-pooleteise jagu läänes asus aga veel üksildasem ja veel rohkem "maailma serva peal asuv" Tammisaare talukoht, mis samuti soosaare peal. seega, kuidas ka mitte vaadata, distantsid teiste ümbruskonna taludega Sakusaarest on üsna karjuvalt suured, pealegi veel soised ja väga metsikud. olen kindel, et miski siinses kohas üsna ilusat võlus selle maakoha esimest peremeest, kui ta enda talukohale aset otsis. isegi, kui see oli tsivilisatsiooniga pahuksisse läinud tegelane ja otsis endale siit pelgupaika, isegi sel juhul pidi tal ju siinsete teiste soosaarte näol mingi valik olema... miks langes liisk just sellele soosaarele?

Lessu küla keskkoht - esiplaanil oleva metsatuka vasakul pool asub endine Lesso-Pauli ja paremal pool Lesso-Mardi talukoht

pohlad (vaccinium vitis-idaea) on juba õites. Pesti talukohast lõunas asuv mets

väike mesilaskärg on kaunistamas ühte ümarakujulist rauddetaili Altkõrtsi talukoha juures

hooldatud valgekarvase servaga kännupess (fomitopsis pinicola) Lessu küla keskuse ja Kaerasaare vahelises lodumetsas

kunagine kaevukoht Sakusaare idanurme lääneosas

... ja Sakusaares olid teod suured ja liikusid nemad seal kuuskede latvades. ja suured ja rohelised olid nad, kuuskedega ühte värvi. selline tigu oli siis täpsemalt Altkõrtsi talukohast Lessu külla viiva tee ääres ühe sealse kuuse otsas. Järvalemb arvas selle kuuseluudikuks ehk kuuskede peal kasvavaks haruldaseks seeneks, mis tekitabki kuuse okstes selliseid pesasid ja korrapärast möödakasvamisi

pidulikus lahtirulluvas hoiakus kotkasiib ehk laanesõnajalg (matteuccia struthiopteris). Altkõrtsi-Lessu metsatee äärne

koera kolju Lesso-Mardi talukoha juures. kuidas võis välja näha selle koera igapäevane elu siin? oli ta murdja või haukuja tüüp... või natuke vaiksem ja rahulikum tüüp... või-või hoopis midagi vahepealset?

vaade Lessu küla keskust ümbritsevale nurmele loode suunast. vasemat kätt paistvad kuused viitavad Lesso-Pauli talukohale. rohi on juba märg, kuna vihm on just äsja mõned piisad maha poetanud

tabaluku jaoks mõeldud konks Kaerasaare laguneva taluhoone ukseraami peal

röövik uljalt edasi liikumas. Põlendiku talukohast lõunas olev lodumets

Kaerasaare talukoha vare. vaade sellele loodest

õitsev õunapuu (malus domestica). Lesso-Mardi talukoht

Kangru talukoha varemed. siin asus Kaavere küla kõige lõunapoolsem talukoht

pruunikas pesajuur (neottia nidus-avis) Sakusaarest loodes asuvas metsas

Tammisaare rabamets peale vihma ja enne päikest

Põlendiku talukoha põlispuud. ka siinsesse maastikku oli Looja palju looduskaunidust sisse sulatanud

Sakusaare legendarne siiber. tahtmatult üritab mu fantaasia silme ette tuua selle pildi, kuidas võisid välja näha need hetked, kui peremees oma kareda töömehe käe sellele siibrile asetas ja seejärel seda lükkas või tõmbas? kahtelamata oli see siiber talle oluline abimees ja ehk oleks ka edaspidi seda olla saanud ka kellegile teisele, kes siia elama oleks tulla julgenud. hetkeseis on aga paraku selline, et uusi tulemaasujaid siia ei paista kuskilt. need ajad on nüüdseks möödanik ja sestap peab Sakusaare siiber nüüd lihtsalt lebama siin ja mäletama neid hetki, mil ta oli inimestele vajalik olnud

Laanejuus Koila kraavi ületamas

lodukannikesed (viola uliginosa) Sakusaarest läänes asuva kraavi kallastel

vaade Sakusaare teole eemalt

rõngja uksekonksu kinnitamise koht. Kaerasaare talukoht

põlispuud ja sirelipõõsas Põlendiku talukoha juures. päike arvas siin taas, nii nagu see juhtus juba natuke Kaerasaarel ja Pestis, paraja hetke olevat väljatulemiseks. kõik see muu vahepealne aeg oli aga pilves ja/või tibutas seenevihma. päiksepaisteline Sakusaare oli aga veel ees ootamas, sinna polnud rännulised selleks hetkeks veel jõundud. kolm korda sai tol päeval kaljukotkast nähtud, esimene kord oli Saare talukoha juures, teine kord juhtus see olema Kaerasaare talukoha lähistel ja kolmas kord siis siin - Põlendiku talukoha juures. kolma korda ja kolm sõnumit. mida küll tahtis vana kotkas ajas ja ruumis kulgevatele rännulistele sellega edasi öelda?

Laanejuus Lesso-Mardi talukoha lähistel oleval nurmel

Lessu küla süda, vaadatuna edelast .vasakud kõrged kuused viitavad Lesso-Pauli talukohale ja parempoolsed niinepuud Lesso-Madi talukohale

seenepere Lessu küla keskuse ja Kaerasaare talukoha vahelises lodumetsas. meenutavad väga suits-kollanutti (hypholoma capnoides)

vaade Kaerasaare talukoha edelanurgast nurmele ja selle taga laiuvale metsale. esiplaanil iidne kõiv

lagendik Pesti talukoha lähistel

Lesso-Pauli taluhoone varemed

tundmatuks jääda soovinud sültjas seen Tammisaare lähistelt

ümberkukkunud puu mullarohkest juurestikust joonistus välja selline tiiviline greifi moodi, pead vasakule profiilis hoidev, mütoloogiline tegelene Pesti ja Põlendiku vahelises lodumetsas

veel rauddetaile Kaerasaare talukohoone puupalkides

Lesso-Mardi talukoha kõrvalhoone vundamendijäänused

veealused taimed Põlendiku talukohast lõunas asuvas kraavis. tegemist on suhteliselt veelembeste aas-jürililledega (cardamine pratensis), kes on ilmselt vihmahooaegadega vee alla jäänud. aga tundub, et sealgi on neil hea

Kaerasaare taluhoone roostekarva palgid

vääveltorikud (laetiporus sulphureus) Kangru talukoha lähistelt

kännumamplid (kuehneromyces mutabilis) kobaras. Pesti ja Põlendiku vaheline mets

kokkukasvanud kuusk ja kask Lessu küla südame (Lesso-Mardi ja Lesso-Pauli talukoha) ja Kaerasaare vahelises lodumetsas

telliskivid Sakusaare talukoha juures

metsik mets Põlendiku talukoha, Küünisaare ja Lessu küla keskuse vahelises ürgmetsas. siin olid tõesti olud päris karmid selle sõna otseses mõttes. edasiliikumine üle paljude (loe: sadade) ümberkukkunud puude võttis ikka aega ja aeglustas käiku ikka päris korralikult

huvitava väljanägemisega kivi Pesti talukohast loodes olevas metsas. kummalgi pool teravat ülaserva asetsevad lohud on omanäolised

veel üks hästihooldatud puhaste servadega kännupess (fomitopsis pinicola) Lessu küla keskuse ja Kaerasaare vahelisest lodumetsast

metsikud ehmatajad öises metsas. üks metsaosa Less küla keskuse, Põlendiku talukoha ja Küünisaare talukoha vahel oli ikka äärmiselt stiihiline. Tapu ja Mirmi olid siin ikka korralikult puid langetanud. võiks öelda, et pea pooled puud metsas olid pikali aetud. terve mets oli kõiksugu metsakolle täis. vahel tundus, et isegi metsavalitsejate poeg Kõversilm (Nürisilm) on ka end kuskilt puude vahelt näitamas

Tammisaare tammed. need kaks, umbes 70-80 aastast tamme, olid ainukesed tammed sellel tammenimelisel soosaarel. oletan siiski, et kunagi ammustel aegadel oli tamm siin üsna tavaline puu, kuidas muidu seletada seda, et soosaarel on selline nimi

Sakussaare rännak
Osalejad: Laanejuus, Järvalemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 26,2 km
Asukoht: Kaavere küla, Rakke vald, Lääne-Virumaa / endine Lessu küla, Torma vald, Jõgevamaa / Tammissaare raba, Sakussaare soo, Jõgeva vald, Jõgevamaa

See retk ei olnud tavaliste killast, see oli midagi väga eepilist. See oli rännak Eestimaa kõige massiivsematesse ja süngematesse ürglaantesse, mis asuvad Jõgevamaa põhjanurgas ja muinasaegse Vaiga maakonna läänenurgas. Mainitud sündmus leidis aset eelmise aasta jaanikuu alguses ja matkajaid kokku oli kolm inimest. Et rännakut huvitavamaks ja mitmekesisemaks teha, saigi kulgetud mööda endisaegseid mahajeätud talukohti. Seal preaguste metsade ja laante vahel asus kunagi Lessu nimeline küla oma külatuumikuga, mille moodustasid Lesso-Pauli ja Lesso-Mardi talud ning selle juurde kuulusid ümbruskonna laante sekka laiali pillutatuna veel sellised talukohad nagu Kaerasaare, Põlendiku, Porga, Saare, Pesti ning ilmselt siis ka Sakusaare ja Tammisaare. Kuigi viimast kaks võiks vabalt nende muust maailmast nii suure eraldatuse tõttu ka täiesti eraldiseisvateks asustusüksusteks lugeda. Ka Lessu külast kaugele kagusse jäävad talukohad nagu Tirengi ja Küünisaare võisid kuuluda Lessu küla alla, samas, olles niikaugel külakeskusest, võisid vabalt olla ka täiesti omaette asustuskohad. Loomulikult me kõikidesse talukohtadesse ei jõudnud, läbitud sai vaid 2/3 neist, eeskätt sellepärast, et nad olid metsade vahele üksteisest suhteliselt kaugele laialai pillutatud ja ka aega jäi selleks napiks. Mõni sõna ka Lessu külast. Külast endast on tänapäeval vähe teada. Paljud uuemad kaardid ja ka maa-ameti pärandkultuurikaardid seda ei maini. Ei ole seal kahjuks mainitud ühtegi pärandkultuuriobjekte, kuigi kohapeal kaedes oli neid seal ikka rohkem kui mitu. Pärandkultuuri inventeerimata jätmise põhjuseks võibki olla selle paiga kaugus tsivilisatsioonist ja seda igast ilmakaarest piiravad ähvardava hoiakuga metsikud laaned ning sood ja rabad. Ei olnud siin ka mingit looduskaitseala. Loodus kaitses siin ennast ise.  Ümbruskond oli kaunis mitmekesine, siin oli künkaid, oli lauskmaad, oli soid, oli rabasid, lõunas voolas Pedja jõgi, ühesõnga kõike oli siin mõistlikul määral ja võrdsetes proportsioonides. Mägisematel soosaartel, mis paiknesid keset soid ja niiskeid lodumetsasid, asusidki kunagised talukohad. Pole kahtlust, et selline looduskaunidus võis kindlasti ka kohalikesse teatud jälje jätta. Kas oli see nüüd loodusearmastus tänapäevases mõistes, seda on hetkel raske öelda, aga et see võis olla endaga toimetulek ainult looduse abiga, see oli kahtlemata enam kui ilmne. Lisaks, et kõiki kohanimesid kuskilt välja peilida, selleks pidi natuke uurima vanu mõisaaegseid kaarte. Selle teadmine andis lisaväärtust juurde. On ju tore teada ka kohanime, kus sa parajasti viibid.

Ürglaante üldine sügavus ja kaugus tsivilisatsioonist oli ikka pea üle poole ööpäevase teekonna pikkusest, ja võis eksimuste tingimustes kujuneda isegi kordades pikemaks. Neid kõiki asjaolusid arvesse võttes ei suutnud ma siiski kõike eesootavast ette näha, ei suutnud ette näha seda mastaapsust ja üldist ürgsuse astet. Üks asi on midagi ette kujutada ja millestki lähtuda, teine asi on aga reaalne tegelikkus. Viimane võib tihtipeale olla kordades suurem ja võimsam, neelates väikese inimlapse endasse nagu tilga merre, nii et sa ei pruugi enam arugi saada kui maa jalge all ja taevas pea kohal „liikuma“ hakkavad ja sind oma ürgsuse ja mastaapsusega endasse tõmbavad. Ürgsuse all mõtlen ma siinkohal looduse iidset puutumatust ja metsikut stiihilisust. O-jaa, küsite teie, kas siis inimlapsi siin siis ei liigugi. Teatud maani võis täheldada üksikut metsaraiet nii siin kui seal, kuid mida sügavamale edasi (loe: mida lähemale Sakusaarele) seda metsikumaks ja ürgsemaks kõik läks, seda vähem jälgi tänapäeva tsivilisatsioonist. Tsivilisatsiooni jälgi seal siiski oli, aga need oli vaid vanad head endisaegsed talupojatsivilisatsiooni jäljed... nii Pestis, Sakusaares kui ka Tammisaares. Kõike seda nähes käisid mu silme eest tahtmatult läbi endisaegse elu-olu pildid. Käisid silme eest läbi siinelanud inimeste igapäevaelulised toimetused ja askeldused ja ühtäkki märkasin end neid vaikselt imetlemas nende uljuse ja vapruse eest toime tulle iseendaga keset selliseid ürglaasi. Visa ja tubli rahvas, pole muud öelda.

Matka algus. Et teeolud läksid ühtäkki Kaavere küla lõpus päris poriseks ja sügavatevaguderohkeks siis oli see ilmselge märk sellest, et siin asub tsivilisatsiooni ääreala. Ja järelikult ka märk sellest, et siia kuskile peab auto jätma, kuna edasiminek autoga ei tulnud enam raskesti läbitavate teeolude tõttu kõneaineks. Keegi rännulistest veel ei aimanud, mis neid ees ootab. Näoilmed olid kõigil kolmel rännulisel keskmise astme optimismiga laetud ja atmosfäär õhus oli selline, et tahaks juba matka alustada. Vähemalt võisin seda kindlalt välja lugeda Laanejuuse näolimest.

Esimene tõsisem huviobjekt, mis palju kõneainet tekitas oli nn „Lessumaa kuusetigu“, See juhtus olema Altkõrtsist Lessusse viiva tee ääres. Kogenud metsaspetsist matkaja Järvalemb arvas selle olevat haruldaseks puuseeneks, kuuseluudikuks. Selle tagajärjel moodustuvadki kuuse latvadesse kuuseokstest suured pesad, mis võivadki eemaltvaatajatele üsna veidrate figuuridena näida.

Ilmataat mängis ilmaga nii kuis ise tahtis. Kord viskas vihma siis jälle lasi päikest. päikest oli siiski napilt, kohati vaid ilusamate ja kaunimate kohtade juures, et nende ilu seeläbi võimendada. valdavaks ilmakomponendiks oli üldjoontes siiski seenevihm. Viimane segas matka vaid niipalju, et tegi rohu, puud ja põõsad kõik kaunis märjaks. Sestap oli selle koha pealt edasiliikumine mõnevõrra vaevalisem.

Esimene pikem peatuskoht oli Lessu endine külakeskus. Siinne külatuumik, mille moodustasid Lesso-Mardi ja Lesso-Pauli talukohad, oli igati pilkupüüdev ja mällusööbiv. Põlispuude koosluse moodustasid siin valdavalt kuused. Külakeskuse ümbruses olid simajad ja suured nurmed, mis mõjusid edasimenekuks igati kosutavalt. Avarad rohelust täis vaated sisendasid rändajatesse head tahet ja eneseusku.

Lessu keskusest suundusime Kaerasaare suunas. sealt äratulek ja edasiminek Pestisse oli aga õige eepiline, kaks korda tõi Eksitaja meid tagasi samasse kohta, kust välja läksime. Naera või nuta, aga nii see oli. Jäi mulje, et mingid sõnulseletamatud jõud hoidsid meid Kaerasaare juures tagasi. Kolmanda katsega meil ikkagi õnnestus Kaerasaarest lõpuks välja rebida ja Pestisse jõuda. Pestis kaua ei peatunud vaid suundusime edasi Põlendiku poole. Ka Põlendikul oli peatus lühike. Järgmiseks sihtpunktiks oligi selle rännaku keskne koht, Sakusaare soosaar.

Vahemärkusena olgu öeldud, et siinne maa oli väga rikas kõiksuguste kraavide poolest. Kraavide ületamine oligi üks neist tegevustest, mis käis tahtmatult selle matka juurde. Kunagisi soised maa-alasid oli siin üsna ohtralt kraavide abil kuivendatud. Mõni kraav oli laiem, mõni kitsam. Kitsamatest sai kergesti üle astutud, laiemate puhul tuli aga kasutada juba ümberkukkunud puid ja kadikuid (matkakepp), et ennast mõlemapoolselt toestada.

Sakusaar – tõenäoliselt siinse maailma üks erilisemaid paiku. Üks huvitav tähelepanek Sakusaarele jõudmisel. Rühkisime metsas edasi ja edasi ja aina edasi minna, väsimatult edasi tundmatu Sakusaare poole. Pimedad-poolpimedad kuuse-kase-haavametsad vaheldusid kogu aeg. Puud olid kõrged, nad varjasid osaliselt isegi taevalaotuse. Peagi hakkas tibutama väikest vihma. Maastik oli puutumatu ja stiihilisuse poole kaldu (siin-seal oli palju ümberkukkunud puid). Tundus, et väsimuse ja lootusetuse koefitsent hakkas rännulistes üha tõusma... ja siis ühtäkki...  avanes looduses nähtamatu uks ja rändajad sisenesid „teise ruumi“, sisenesid päevavalgesse... sisenesid tõotatud maale, Kunglamaale (loe: paradiisi). See oli n.ö. ehe haldjate tallermaa. See oli nagu sisenemine ajahambast puretud vana pildiraamiga ääristatud ja tundmatu kunstniku poolt maalitud pildi sisse. Kui mütoloogilised metsavalitsejad Tapu ja Mirmi siia kuskile elama asuksid siis teeksid nad seda kahtlemata siin, Sakusaarel, sest see koht oma erilisusega ja iidsete lehistega ongi nagu loodud selleks, et vaid metsahaldjad saaksid siin rohtu tallata. Sellest johtuvalt pole ju teab mis vale ka mõtteviis, et ka Kalevipoeg võis olla kunagi neid radu siin tallanud. Midagi ilusat suure algustähega... siiatuleku vaev sai hoobilt tasutud. Sakusaar oma müstilises ilus oli igatahes parim kingitus, mida loodus oleks meile sel puhul teha saanud. See oli nagu sisenemine ajahambast puretud vana pildiraamiga ääristatud ja tundmatu kunstniku poolt maalitud pildi sisse. Sakusaares vajusin hetkeks mõttesse, kuidas viitsisid ja tahtsid inimesed siin elada, niivõrd kaugel muust maailmast. On jah, looduskaunis ja ilus siin, aga kas sellest ikka piisas selleks, et olla õnnelik ja rahul oma eluga? Talukoha ümbrus oli niisiis hunnitult looduskaunis. Iidsed lehised valvasid siinse ilu eest ja tegid seda minu meelest üsna hästi. Kunagisest talukohast andsid märku puudesalus vedelev siiber, siin-seal üksikud telliskivid ja talukohast eemal asuv kaevukoht. Ka muinasaja tegelaskuju Kalevipoeg pole siinsele ümbruskonnale võõras. Kalevipoja legendidega seotud Kukesaar (Kalevipoja luisk) asub siit linnulennul kirdes 11 km ja Reastvere linnamägi (Kalevipoja säng) samuti linnulennul kirdes 7 km kaugusel, veel üks Kalevipoja luisk (kirjadega kivi) asub Sakusaarest linnulennult 7 km kirdes, Kodismaal. Ja üsnagi võimalik, et siinsetel soosaartel võisid asuda ka kunagised pelgupaigad. Lessu taguste soosaarte (Tammisaar, Sakusaar, Ohakasaar, Ollisaar ja Küünisaar) turvalisuse ja puutumatuse aste tundub olevat siinse piirkonna suurim.

Sakusaarest tulles sattusime enne Tammisaarele jõudmist veel Tammisaare rappa. Päris lagedat raba oli selle kaguosas vähe, valdavalt kasvas siin rabamännik. Oli igati värskendav üle pika aja taas rappa astuda ja sookailudega kaetud rabamaastikul kõndida. See oli nagu mõnus vaheldussild Sakusaarest Tammisaarele üleminekuks.

Metsik ja stiihiline soosaar – Tammisaar. Siinse metsa kohta võiks vabalt öelda, et ehe karumets... oma pimeduses ja iidsete kõrgete kuuse- ja haavapuudega tekitas see paraja nõiametsa mulje. Sinna lisaks veel väike vihmasabin ja tumehall taevas, mis varjutas ka selle väiksegi valguse ära, kust veel viimanegi päevavalgusetera sisse tahtis tulla. Tammisaarel pidi olema ka endine talukoht aga selle leidmisega olime korralikult jänni jäänud, ei tahtnud see kuidagi ennast meile kätte anda. Kustpoolt me ka ei üritanud soosaarele läheneda, oli kõikjal vaid ürgmets, ei ühtegi viidet endisaegsele talukohale. Vaid siis kui lähenesime soosaarele idast-kagust, alles siis läbi iidsete haavapuude, millest mõned võisid oma vanuses koguni 200-aastani küündida, märkasime hämardase metsa vahelt lagendikku. Ja seal ta oligi, suhteliselt märja ja kõrgekskasvanud rohu sees – Tammisaare kunagine talukoht. Siin olid kasvamas isegi kunagised peedikarvaste tundmatud õitega aialilled. Huvitavad mõtted seoses Tammisaarega. Nimed ju antakse kohtadele vastavalt sellele, mida nad meenutavad, millised seosed neil antud kohaga parasjagu on. Oletatavalt, oma nimele tuginedes, võis Tammisaar kunagi üsna tammerohke soosaar olla. Tammed olid aga ennevanasti vägagi pühad puud, paljuski peeti just tammesid hiiepuudeks. Seega, võimalus, et siinses paigas võis kunagi mingi püha hiis olla, polegi ju võimatu. Huvitav paradoks minevikuga võrreldes on siin aga see, et tänapäeval kohtasime siinsel soosaarel pika edasi-tagasi matkamise käigus vaid kolme noort kõrvutiseisvat umbes 50-aastast tammepuud. Kõik muud kunagised tõrupuud oli aeg aga praeguseks hetkeks jõudnud juba siit ära pühkida. Loodetavasti tulevad tammed siia siiski peatselt tagasi,  pealegi juba see kohanimi kutsub neid siia.

Täielik äraeksimine juhtus aga siis, kui olime tagasiteel Tammisaare juurest Lessu külakeskuse poole. Metsikud laaned ja stiihilisus kõikjal, sinna sekka rändajate edasiliikumist aeglustav tibutav vihm. Tundus iga hetkega, et metsikud ja ürgsed laaned lähevad veel metsikumaks, ürgsemaks ja stiihilisemaks. Ürgsuseelementi võimedasid kohati ka suured laanesõnajalgade kolooniad. Ka puud muutusid kõrgemaks ja jämedamaks. Siinse metsakoosluse moodustasidki valdavalt pimedad, valgustmitteläbilaskvad nõglapuud (kuused). Lõpuks, teatud ringide ja sakkide abil me siiski jõudsime parajalt märgadena kõvasti peale südaööd Lessu endisesse külakeskusesse. Sealt läks tagasi auto juurde juba metsatee. Ja sellega see muinasjutuline eepilisus selleks korraks lõppeski.

Soosaartest jäid veel meelde looduskaunis Põlendikusaar ja Kaerasaar. Mõlemi puhul oli Ilmataat päikse suhtes leebe olnud. Viimast paistis sinna iga nurga alt. Siinsed mahajäetud taluvared rääkisid möödaminejatele eelmistest aegadest. Põlispuudest oli suurem ja pilkupüüdvam põlispuudekompleks Põlendiku talukohal.

Talukohtadest olid kõige rohkem säilinud Lesso-Mardi ja Kaerasaare talukohad. Võib öelda, et siin olid veel seinad püsti, kõike muud päeva jookusl läbitud talukohad olid aga juba rohkem varemetes ja vähem säilinud.

Seentest andsid endast märku juba kännumamplid ja taimedest siin-seal kasvavad lodukannikesed ja aas-jürililled, nõndasamuti ka õitsvad pohlad ja soosaartel ka üksikud pruunikad pesajuured. Kõike seda saatmas vahelduva eduga ürgmetsade patroon – laanesõnajalg.

Omapäraseks ja mingis mõttes küllap vist ka endeliseks võib lugeda kokkusaamist kaljukotkaga. Ja juhtus see mul koguni kolmel korral, teistel rännulistel kahel korral. Esimest korda nägime kaljukotkast Lessumaale sisenemisel, Saare talukoha põlispuude juures, ja kui ma ei eksi siis oligi see üks iidne saarepuu, kus ta istus ja meie tulekut ootas. Teist korda sattusime talle peale Kaerasaare talukoha juures ja kolmandat korda juhtus see Põlendiku talukohale jõudes. Kui anda selline juhtum analüüsimiseks mõnele jungiaanile, siis kooruks siit kindlasti mõni huvitav sõnum välja.  Väga ebatavaline on igatahes kohata kaljukotkast, lindude kuningat, päeva jooksul, kolmes erinevas kohas. Mida tahtis kotkas mulle/meile öelda?

Saku – mida see sõna õieti tähendab? Saareste mõisteline sõnaraamat annab selle tähenduseks... sakud = juuksed. Seega siinses kontekstis võiks vabalt öelda, olime karu juures juuste vahel.

Lõpetuseks, varahommikul koju jõudes olin surmväsinud aga siiski väga õnnelik, et sain osaleda sellises unustamatus rännakus. Järgmisel päeval, kui oli juba aega kõike enda jaoks rohkem järgi mõelda ja toimunust teatud analüüse teha, täheldasin enda juures, et mingi saladuslik jõud tõmbab mind Sakusaarde tagasi. Aalles nüüd ma suutsin täelikult mõista seda inimest, kes seal kunagi elas, alles nüüd, tagantjärgi suutsin ma aru saada sellest, milline simajas kaunidus seal tegelikult oli. Tihtipeale saamegi asjadest ja sündmustest aru alles siis, kui nad on juba toimunud ja möödanikku vajunud. Alles siis hakkame neid taga igatsema.