salapärane videvikukülaline Toolse Ussimäe alt. tundub, et siin on tegemist magusa hundihambaga (astragalus glycyphyllos), keda muideks esineb Eestis üsna hajusalt, seega üsna harv külaline. sestap pole siis ka ime, et kohtumine temaga on ka sellevõrra "magusam"
tara-seatapp (ccalystegia sepium) väänlemas ümber rannataimede mereäärses roostikus, Toolse jõe alamjooksu juures
kärnkonn (bufo bufo) Lohu talukoha lähistel oleval Toolse külavahetee lõigul. Toolse kärnkonna hoiak oli midagi uudset, midagi sellist, mida igapäev ei näe. meie siinse kuva kangelane oleks justkui mitu korda kõrgemaks sirgunud, kui märkas eemal rohu sees tavakonna väiksemat isendit. sellise omapärase "püstitõusmise" eest julgesid rännuotid ta Toolse kärnkonnaks (bufo bufo tolso tolso) ristida.
Toolse ordulinnuse varemed, vaade sellele sealse neeme kõige põhjapoolsemast tipust
äärmiselt ürgne Toolse parkmets. nimetuse "parkmets" võiks siin julgelt sulgudesse panna. ehkki ta võis kunagi ka parkmets olla, on ta kohati ürgsem isegi kui tavaline ürgmets
harvaesinev laialehine kellukas (campanula latifolia) vohamas ürgses Toolse parkmetsas. huvitav tähelepanek on ehk see, et soomlastel kannab see taim nimetust ukonkello. ilma mõjuva põhjuseta ei saa just iga taim nii võimsa jumaluse, nagu Uku, nime endale... ju on ta siis kauges minevikus seda väärt olnud, et teda sedapidi kutsuma hakati. niisama vaevalt et taimedele nimesid antakse. ehk oli tal näiteks oluline roll Uku poole pöördumisel või Uku käest abi otsimisel?
vaade Toolse odulinnusele kõrgete kõrkjaliste vahelt Toolse jõe suudmekohast
väärika hoiakuga Toolse kärnkonn (bufo bufo) eestvaates
laialehiste kellukate metsik väli ürgses Toolse parkmetsas mõnikümmend jalga eemal mestikust kaldaäärsest
videvikuline Toolse Ussimägi, vaade sellele edelast. eemalt juba on tunda muinasaja hõngu. viikingiajal oli sel oletatavasti siinses piirkonnas üsnagi oluline roll kanda nii majandusliku kui ka sõjalise koha pealt. kas ulatus ehk ka muinasajaloolise Askala kihelkonnapiir siiakanti, seda on raske öelda. kindel on aga see et Askala kultuuriline ja majanduslik mõju pidi ka siin, kui sellele üsna lähedalasuval piirkonnal, vägagi tugev ja tuntav olema. Askala (Askälä, ka Askele) oli teatavasti muinasajalooline kihelkond Virumaal (vast rohkem on küll seda paigutatud Virumaa ranniku sellesse ossa, mis jääb Lüganuse ja Maidla vahele), kelle elanikke tunti kui häid meresõitjaid, kardetuid viikingeid (Euroopa ajalookroonikates oletatavasti askomannide nime all tuntust kogunud) ja kuulsaid võlureid
aasa-verikireslane (zygaena ionicerae) Toolse alamjooksu lähedal oleval Linnamäe nurmel hariliku keraheina (dactylis glomerata) peal aega parajaks tegevat. neid liblikalisi oli valguserikastes kohtades sel päeval ikka tuhandetes... jah, neid jagus tõesti kõikjale ja mälestus neist ja nende lendlemistest andis kõneainet kauemakski ... ning lisaks tekitasid nende erilised värvimustrid ja tiivalehvituste vibratsioonid sealviibijates igati täisväärtusliku südasuvise tunde, tänud neile.
iidne tamm Toolse parkmetsas asuva ürgse Rippuvapuu mäe serva peal
võrgutava hoiakuga ristikujulise (neljaotsalise) emakasuudmega ahtalehine põdrakanep (epilobium augustifolium) Toolse külas asuva Lohu talukoha lähistel
veel üks meeldiv hetk laialehise kelluka seltsis, vaade sellele külje pealt
videvikulooridesse kaduv Toolse Ussimäe saladuslik pedajas
härjasuurune lõhestunud hiidkivi Rippuvapuu mäe külje all
ja siin ta on, selle rännaku vaieldamatu pärl, n.ö. päeva tegija - Ussimäe ohakasoomukas (orobanche pallidiflora). ja millised huuled, milline simajas Ussimäelik kaunidus, oleks justkui tavakäpaliste jumalikult täiendatud ebamaine edasiaretus. et terve rännak õnnestunuks lugeda, selleks piisab kohata vaid midagi väga haruldast ja ebatavalist, nagu seda on näiteks seesamune ohakasoomukas. ausalt öeldes kuni selle retke päevani ei teadnud ma midagi sellest taimest, polnud kuulnudki midagi, ja seda sellepärast, et tegemist on ilmselge haruldusega ja seda Suure algustähega. oma unikaalse hoiakuga suutis ta kohe teistest eristuda ja ennast kaugele nähtavaks teha. samas, teisalt jälle olen kindel ka selles, et olles justkui Ussimäe haldjate erilise hoole ja kaitse all, suudavad nad vajalikul hetkel ka märkamatuks jääda, kui olukord seda nõuab ja kui nii on parem, ja seda just selleks, et olla nähtavad ka meie järgnevatele põlvedele, ja just järgneva põlvkonna nendele esindajatele, kes peavad lugu puhtast ja ürgsest loodusest ja selle mitmekesisusest
aasa-verikireslased (zygaena ionicerae) äiatari (knautia arvensis) peal. äiatar pidavatki olema üks nende meelistaimi, kuhu nad suvekuudel kogunevad
Härgheina vihtlemise kivi Toolse alamjooksu lähistel mereranniku ääres. sellel kivil lasi Härjapoeg vabalt ahtalehistest põdrakanepitest tehtud vitsal oma käte peal hüpelda... et oletatavate mürksarikaliste hammustuste toimet maha pühkida või ära juhtida või eemale vihelda
Rippuvapuu mägi oma saladuslikult rippuva puuga. ja puu rippus (kuval vasakul üleval) ja jäi edasigi rippuma, ja rippus nagu juuksekarva otsas, väga saladuslikult. igatahes üks kummaline ja müstiline koht. ja üleüldse, terve Rippuvapuu mägi meenutas mulle oma olemuselt justkui mingit vana hiiekohta... nii oma ürgsuse, seal läheduses asuva suure iidse kivi, künkliku maastiku (erinevalt ümbritsevast maastikust, mis oli suhteliselt lauge, oli siinne koht küllaltki tõusva joonega ja künklik) ja iidsete tammede poolest
ohakasoomukas lähivaates - seda ilu ei väsi imetlemast ja need ilumustrid jooksevad mul praegugi veel silme ees, kui silmad kinni panen ja Toolsele mõtlen
hariliku kirburohi (polygonum persicaria) Toolse rannikuäärsetest
veel üks kullasäraga pärjatud kuldne hetk Ohakasoomuka seltsis. veel üks huvitav tähelepanek, kuna tal puudub kolorofüll siis sestap tundub ta ka sellevõrra ebamaisem ja justkui mitte kui tavaline taim vaid midagi palju enamat
simajas vaade merele (Soome lahele) Toolse parkmetsa juures olevalt pankrannikult
sõnajalgadega palistatud metsaalune ürgses "parkmetsas" Toolse kaldajoone lähedal
x
x
x
ja ühtäkki, ürgsest "parkmetsast" välja tulles on Härjapoeg soetanud endale tõelised looduslapse metsasussid - roomavast madarast ehk virnast (galium aparine) vamistatud nn virnasussid. roomaval madaral on üliandekas toime kõikjale, kuhu vähegi võimalik, kinni haakuda... ja nõnda siis kujuneski nii, et mõne pikema metsasissepõike käigus kujundasid-tekitasid nad jalalaba ümber tõelise rohupastla või sussi. siit ka mõttetera - ehk oleks ka meil, inimlastel, looduses liikudes õigem kasutada just looduse enda toodangut - ja miks mitte siis näiteks neidsamuseid virnast susse, nn virnasusse. virnad, kes end ise nii aktiivselt selleks pakkuda oskavad, on igatahes juba pool tööd selleks ära teinud, n.ö. mõtte ja idee ja isegi osalise kujunduse juba välja käinud , nüüd vaja vaid meil, inimlastel, see teoks teha. võib olla ongi need just meie "tulevikusussid" metsas ja looduses liikumiseks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar