lumemonstrum
ohvriandidega üle külvatud Kõveroks-Mänd
puuseen ja sellele toetuv lumemüts
sumerliku hoiakuga lumemehike kolme ufoliku tundlaga otsa ees
Maalilemb oma kunstiteosega
Irvhammas
Kõverik-puu Kasemäe sissepääsu lävel
salapärane lumeskulptuur, nagu mingi nokkloom
palvetav Lumehaldjas
Maalilembe põlvekõnd (NB! mitte põlvetõstekond vaid just põlvekõnd ehk kõnd põlvedel), lõpus oli üks 2-3meetrine lõik, mis lihtsalt tuli põlvedel läbida... sest teisiti ei saanud
Maalilemb on unustanud ennast Metsavana hambavahesse
Metsavana lumehambad
arhailine seenepuu
arhailine seenepuu
müstiline ebakaselik Kasepuu
Maalilembe "okkaline" tee eesmärkide poole
Lumekoll metsarajal
Maalilemb lõunasöögilauas mõtteid heietamas
pikad lumised ürgpuud enne Kiigumäe soometsaKiigumäe rännak:
Osalejad: Maalilemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 3,5 km (sellest 2km moodustas põlvetõstekõnd ja 1,5km mööda mugavat maanteed)
Asukoht: Kiigumäe soo, Kaiu vald, Raplamaa
noo nii, mõni sõna siis ka Kiigumäe rännakust. oli tõsine rännak. pani proovile kogu inimliku osavuse ja tahtejõu. rännakus oli palju kunsti, nii looduslikku, kui ka tehislikku ehk rändajate endi poolt kujundatud. nagu ikka talviste rännakute puhul, sai mõeldud ka looduse peale, kohalikud tee peale jäänud männi-ja kuusejussid said lumeikkest vabastatud ja meie poolt sissetallatud rajast võib nüüdsest saada loomadele logistiliselt hea liiklemistee. raskusastme kohapealt oli osaliselt aga vahest kõige raskem rännak (ja seda just rännaku esimene pool – 1 km, kuna rännaku teine pool, mil jõudsime ühele muistsele metsateele - seal kulges rännak juba tükk maad kergemalt) kuigi kui pärastisest väsimusest rääkida siis oli see keskmine, füüsiliselt näiteks ei tundnud end pärastiselt nii väsinuna kui pärast Kääraku rännakut (mis on vast siiamaani kõige väsitavam olnud). miks raske? kuna lumi oli pea enamuse ajast kubemeni ja pea enamuse ajast oli lumi ka üsna “kivistunud” ehk läbimatu... võrdluseks: eelmiste rännakute põlvini ja kubemeni tunduv lumi oli igatahes siis kordades pehmem ja seetõttu ikkagi palju kergemini läbitavam. niisiis, lumi oli kohati üsna kihistunud ja jäiseks muutunud ja sellest läbiminemine nõudis suurt inimlikku pingutust. naljakas vahemärkus on siin see, et lumi oli kohati nii kõva, et sain mõnes kohas isegi paar sammu teha lume peal… lumme vajumata… peaks ütlema, et oli väga uudne kogemus… väga jumalik. väga “kivistunud-kihistunud” lumi oli aga eeskätt just metsa vahel, suurte puude all… seal olid suurtelt kuuse-ja männipuudelt aeg-ajalt pinnase peale ja üksteise otsa kukkuvad suured lumetükid tekitanudki tugeva lumekihi, mille peal võis kohati tõesti lausa käia. kunstist… sellisel ajal metsa vahel liikudes võib kõikjal kohata naljakaid lumetaieseid – alates kollinägudega tegelastest ja erinevatest loomadest kuni lõpetades haldjapoosis oleva pühakujuga. osadele sai ka ise kätt või rännukeppi juurde pandud, et kuju täiuslikum tuleks, osad aga olid juba originaalis päris täiuslikud ja kiirgasid ehedat metsalikku salapära. mis muud, kui tundsime suures metsas rõõmu pisikestest asjadest. väga huvitav kokkupuude oli tagasiteel üksiku seenepuuga, mis kasvas keset ühte lagendikku. seenepuu, mis seenepuu... seenepuu aga just seepärast, et oli kaetud paljude huvitavate seenesortidega. väga kosutav oli igatahes näha sellist asja taleveaegu, suvel poleks see ehk enam nii huvitav olnud… aga talvel andsid sellele tugeva plussi juurde just seente peale toetuvad lumemütsid… väga eriline vaatepilt. lõunapaus sai tehtud enam vähem tavalises kohas, ja mitte mingil soosaarel nagu ennist on juhtunud, kuna olime marsruudist natuke kõrvale kaldunud. see kõrvalekaldumine ajendaski meid kauaoodatud söögipausi ette võtma eriolukorrana esimeses võimalikus kohas, kus oli vähegi puid ja vähegi vaadet… ja ainuke meeldejääv asi oli seal vast väheke teistest vanem-ja-tõsisem männihakatis, kuhu me hiljem ka oma metsaannid jätsime. toit maitses hästi ja nagu ikka talvisel ajal peale korralikku lõunapausi olime selle lõpuks nii maha jahtunud, et tundsime kuidas Kümavana asus sõrmeotsi näpistama. sestap oligi peale toidukorda olev metsaandide jagamine üsna vaevaline, kuna sõrmed olid juba suht kanged. edasi jõudsime Kasemäele (Kasemägi sellepärast, et mäe keskel oleval lagendikul kasvas viis-kuus keskmise vanusega kasehärrat), mis oli soosaare moodi mäeke, kust läks läbi muistne tee (kaardi järgi Eest-Põlliku tee), mis viiski meid teises(t) suunas(t) lähemale meie Rändava Ratsuni. viimasel teelõigul sai kohatud veel seenepuud, lodjamarjapõõsaid ning jahimeeste metsaonni, viimast aga juba päris suure tee ääres. enne oma Ratsu juurde jõudmist sai veel abi osutatud Kõrgemäelastele, kelle kaubik oli lumme kinni jäänud. meie käest sai pika pai ka Kõrgemäe Pähkel (kohaliku pere hundikoer). mõni samm enne autot tegime veel viimase lükke, Lagisoost alguse saanud traditsionaalse lummesukeldumise, kahjuks aga seekord ei õnnestunud see nii hästi, kui eelmine kord. kuna lumi oli suht jäine ja külmunud-kivistunud siis mu nägu lihtsalt libises lumest üle, mitte lumme nagu peaks. lõppsõna: rännak oli huvitav ja vaheldusrikas, erinevad metsatüübid, erinevad raskusastmed, erinevad looduslikud iseärasused, kahju ainult, et ei jõudnud plaanitud Kiigumäe soosaartele… see oleks kindlasti rännakule kõva poole juurde andnud. aga vahelduse mõttes päris hea... kes ütles, et kõik läheb alati nii nagu peab või nii nagu plaanitud… rännak ongi just seepärast põnev, et ees ootab sind teadmatus ja seiklused, mis panevad proovile su teadmised ja oskused ning loodus ja Metsavana omalt poolt rikastavad sind uute teadmiste ja kogemustega.
Kiigumäe top 24:
1. ihaldatud lõunasöök Kõveroksa-Männi seltsis
2. arhailine seenepuu
3. müstiline kasepuu Kõrgemäe lähedal
4. silmside Irvhambaga
5. tutvumine uue sõbraga - Kõrgemäe Pähkliga
6. palvetav Lumehaldjas Kasemäe juures
7. ohvriandide jagamine
8. muistne Kasemägi
9. kuuse-ning männijusside lumeikkest vabastamine
10. Metsavana lumehambad
11. jumalikud hetked lume peal kõndimisest
12. salapärased kaarjad puud
13. pikad taevalaotusse ulatuvad lumepuud
14. Kõrgemäe kaubiku lumest väljalükkamine
15. Lumepapagoi
15. Maalembese soomeugrilik Fazeri shokolaad
16. puudest moodustunud tunnel Kõrgemäe kraavi kohal
17. Kõrgemäe kraavi ületamine
Osalejad: Maalilemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 3,5 km (sellest 2km moodustas põlvetõstekõnd ja 1,5km mööda mugavat maanteed)
Asukoht: Kiigumäe soo, Kaiu vald, Raplamaa
noo nii, mõni sõna siis ka Kiigumäe rännakust. oli tõsine rännak. pani proovile kogu inimliku osavuse ja tahtejõu. rännakus oli palju kunsti, nii looduslikku, kui ka tehislikku ehk rändajate endi poolt kujundatud. nagu ikka talviste rännakute puhul, sai mõeldud ka looduse peale, kohalikud tee peale jäänud männi-ja kuusejussid said lumeikkest vabastatud ja meie poolt sissetallatud rajast võib nüüdsest saada loomadele logistiliselt hea liiklemistee. raskusastme kohapealt oli osaliselt aga vahest kõige raskem rännak (ja seda just rännaku esimene pool – 1 km, kuna rännaku teine pool, mil jõudsime ühele muistsele metsateele - seal kulges rännak juba tükk maad kergemalt) kuigi kui pärastisest väsimusest rääkida siis oli see keskmine, füüsiliselt näiteks ei tundnud end pärastiselt nii väsinuna kui pärast Kääraku rännakut (mis on vast siiamaani kõige väsitavam olnud). miks raske? kuna lumi oli pea enamuse ajast kubemeni ja pea enamuse ajast oli lumi ka üsna “kivistunud” ehk läbimatu... võrdluseks: eelmiste rännakute põlvini ja kubemeni tunduv lumi oli igatahes siis kordades pehmem ja seetõttu ikkagi palju kergemini läbitavam. niisiis, lumi oli kohati üsna kihistunud ja jäiseks muutunud ja sellest läbiminemine nõudis suurt inimlikku pingutust. naljakas vahemärkus on siin see, et lumi oli kohati nii kõva, et sain mõnes kohas isegi paar sammu teha lume peal… lumme vajumata… peaks ütlema, et oli väga uudne kogemus… väga jumalik. väga “kivistunud-kihistunud” lumi oli aga eeskätt just metsa vahel, suurte puude all… seal olid suurtelt kuuse-ja männipuudelt aeg-ajalt pinnase peale ja üksteise otsa kukkuvad suured lumetükid tekitanudki tugeva lumekihi, mille peal võis kohati tõesti lausa käia. kunstist… sellisel ajal metsa vahel liikudes võib kõikjal kohata naljakaid lumetaieseid – alates kollinägudega tegelastest ja erinevatest loomadest kuni lõpetades haldjapoosis oleva pühakujuga. osadele sai ka ise kätt või rännukeppi juurde pandud, et kuju täiuslikum tuleks, osad aga olid juba originaalis päris täiuslikud ja kiirgasid ehedat metsalikku salapära. mis muud, kui tundsime suures metsas rõõmu pisikestest asjadest. väga huvitav kokkupuude oli tagasiteel üksiku seenepuuga, mis kasvas keset ühte lagendikku. seenepuu, mis seenepuu... seenepuu aga just seepärast, et oli kaetud paljude huvitavate seenesortidega. väga kosutav oli igatahes näha sellist asja taleveaegu, suvel poleks see ehk enam nii huvitav olnud… aga talvel andsid sellele tugeva plussi juurde just seente peale toetuvad lumemütsid… väga eriline vaatepilt. lõunapaus sai tehtud enam vähem tavalises kohas, ja mitte mingil soosaarel nagu ennist on juhtunud, kuna olime marsruudist natuke kõrvale kaldunud. see kõrvalekaldumine ajendaski meid kauaoodatud söögipausi ette võtma eriolukorrana esimeses võimalikus kohas, kus oli vähegi puid ja vähegi vaadet… ja ainuke meeldejääv asi oli seal vast väheke teistest vanem-ja-tõsisem männihakatis, kuhu me hiljem ka oma metsaannid jätsime. toit maitses hästi ja nagu ikka talvisel ajal peale korralikku lõunapausi olime selle lõpuks nii maha jahtunud, et tundsime kuidas Kümavana asus sõrmeotsi näpistama. sestap oligi peale toidukorda olev metsaandide jagamine üsna vaevaline, kuna sõrmed olid juba suht kanged. edasi jõudsime Kasemäele (Kasemägi sellepärast, et mäe keskel oleval lagendikul kasvas viis-kuus keskmise vanusega kasehärrat), mis oli soosaare moodi mäeke, kust läks läbi muistne tee (kaardi järgi Eest-Põlliku tee), mis viiski meid teises(t) suunas(t) lähemale meie Rändava Ratsuni. viimasel teelõigul sai kohatud veel seenepuud, lodjamarjapõõsaid ning jahimeeste metsaonni, viimast aga juba päris suure tee ääres. enne oma Ratsu juurde jõudmist sai veel abi osutatud Kõrgemäelastele, kelle kaubik oli lumme kinni jäänud. meie käest sai pika pai ka Kõrgemäe Pähkel (kohaliku pere hundikoer). mõni samm enne autot tegime veel viimase lükke, Lagisoost alguse saanud traditsionaalse lummesukeldumise, kahjuks aga seekord ei õnnestunud see nii hästi, kui eelmine kord. kuna lumi oli suht jäine ja külmunud-kivistunud siis mu nägu lihtsalt libises lumest üle, mitte lumme nagu peaks. lõppsõna: rännak oli huvitav ja vaheldusrikas, erinevad metsatüübid, erinevad raskusastmed, erinevad looduslikud iseärasused, kahju ainult, et ei jõudnud plaanitud Kiigumäe soosaartele… see oleks kindlasti rännakule kõva poole juurde andnud. aga vahelduse mõttes päris hea... kes ütles, et kõik läheb alati nii nagu peab või nii nagu plaanitud… rännak ongi just seepärast põnev, et ees ootab sind teadmatus ja seiklused, mis panevad proovile su teadmised ja oskused ning loodus ja Metsavana omalt poolt rikastavad sind uute teadmiste ja kogemustega.
Kiigumäe top 24:
1. ihaldatud lõunasöök Kõveroksa-Männi seltsis
2. arhailine seenepuu
3. müstiline kasepuu Kõrgemäe lähedal
4. silmside Irvhambaga
5. tutvumine uue sõbraga - Kõrgemäe Pähkliga
6. palvetav Lumehaldjas Kasemäe juures
7. ohvriandide jagamine
8. muistne Kasemägi
9. kuuse-ning männijusside lumeikkest vabastamine
10. Metsavana lumehambad
11. jumalikud hetked lume peal kõndimisest
12. salapärased kaarjad puud
13. pikad taevalaotusse ulatuvad lumepuud
14. Kõrgemäe kaubiku lumest väljalükkamine
15. Lumepapagoi
15. Maalembese soomeugrilik Fazeri shokolaad
16. puudest moodustunud tunnel Kõrgemäe kraavi kohal
17. Kõrgemäe kraavi ületamine
18. Lumeiguaan
19. põline Kuusk
20. Põdramets ja põtrade poolt järatud männid
21. jahimeeste vahiposti külastamine
22. lodjapuupõõsad koos lodjapuumarjadega
23. sumerlik Lumemehike suure tee ääres
24. ebaõnnestunud lummesukeldumine Kõrgemäe juures
19. põline Kuusk
20. Põdramets ja põtrade poolt järatud männid
21. jahimeeste vahiposti külastamine
22. lodjapuupõõsad koos lodjapuumarjadega
23. sumerlik Lumemehike suure tee ääres
24. ebaõnnestunud lummesukeldumine Kõrgemäe juures
Pähkel on küll väga rahul, et on saanud blogisse. See on ju sama nagu oleks sind laulu sisse pandud :)
VastaKustutaTervitused!
Soovime jätkuvaid rännakuid looduses...