lummetuisanud jäljed Lagisoole eelnenud metsa vahel
müstiline lumemuster Kännussaarel
põtrade poolt järatud puu
nagu suu või silm
ja kõikjal lumised muhud... nii väiksed kui ka suured
Maaliline rabamaastik Lagisoos
Kännussaar lähivaates
maaliline rabamaastik Lagisoos
legendaarne Kännussaare känd
lumine maastik Lagisoole eelnenud metsa vahel
Härks heategevustöödel, vabastamas kuusepuud lumeikkest
lumi on mõne männi kohe päris maadligi surunud
Härksi puhkehetk Lagisoo kraavi juures
Soolemb peale lummesukeldumist
tõeline silmarõõm matkaotile - legendaarne Lumelohe. ehe näide sellest, et oskus rõõmu tunda väikestest asjadest on ülimalt edasiviiv ja garanteerib pikaajalise heaolutunde, mida meenutades tuleb ka veel pikka aega hiljem muie suunurka
Ükssilm-Männivana Lagisoos valvet pidamas
varjude- ja värvidemäng lumel
mõned lumetükid olid justkui katkised riidelapid, mille august paistis sinitaevasLagisoo "Sõbrapäeva" rännak:
Osalejad: Härghein, Soolemb
Distantsi pikkus: 2,5 km
Asukoht: Lagisoo, Kõue vald, Harjumaa
ehkki rännak ei olnud kuigi pikk, vaid mõned kilomeetrid (2,5km kokku), oli selle raskusaste viidud pea maksimumini ning teisalt, ka emotsioone kogunes üllatavalt lühikese matka kohta päris palju ja ka ajaliselt ei olnud ta teab mis lühike – tugevad kolm ja pool tundi. ei tahaks ennast korrata, aga tundub, et selle talve üks märksõnasid rännakuks looduses on kindlasti põlvetõstekõnd. säärast lumeuputust ei mäletagi nagu oma täiskasvanueast, viimati vast õige kauges lapsepõlves sai seda kogetud ja sellest vaimustuses oldud. nüüd siis taas kordusid need nostalgilised hetked. keskmiselt oli lund natuke üle põlve ja natuke alla kubeme, et kuskile sinna vahepeale. seega üsna parajalt. teadjam silm võis ka märgata, et nii mõneski raskemas kohas muutus Härgheina (edaspidi lühendatult Härks) samm ebalevaks ja pilk ebakindlaks, aga kui tõsine, pika staazhiga matkaott, ei näidanud ta seda eriti välja. rännak algas suht reipalt, täispuhanud nägudega matkaotid alustasid mõnusa tempoga… ka lund oli mõnusalt aga tundus, et see esialgu ei häirinud kedagi. vahest ehk Härks vaatas mõnele suuremale lumevaalule natuke kõõrdi ja vältis neid. esimesed pisirõõmud tulidki kohe – mingi metslooma jäljed (ilmselt metskits), põdra poolt järatud puud, kopsusamblik oma talvises miljöös… misjärel jõudis järg n.ö. magustoidu kätte – kokkupuude lumelohega. see oli tüüpilisele stressilinnas elavale vurlele tõeline silmarööm. eriti veel siis, kui tandem Soolemb-Härghein jagas matsu ära ja sooritas sealsamas ka imelise kunsttüki, kus lumelohe sai pähe nii silmad kui ka suu, ning kõigile vajalik heatujuemotsioon suure algustähega oligi viidud ülivõrdesse. rännak jätkus, järgnesid uued toimingud ehk järjekordne heategevus, inspireerituna “Osooni” saatest, milleks oli seekord kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine. nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas ilmavalgust nägema, nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas selja sirgeks ajada… kuna see toiming oli meile tõesti uudne siis sestap oli ka rõõm sellest suurem, eriti veel kui näed tulemust, kui unustad end oma kätetood vaatama… süda lööb siis magusalt põks-põks ning… tehtud heategu tõstab meeldivalt tuju. edasi sai jõutud Lagisoole. sealses rabas valitsev värvidemäng, sinitaevas, päike, muinasjutulised männijändrikud ning looduslik ilu võimendas olemasolevat eufooriatunnet veelgi ning andis lisajõudu edasiminekuks. siiski oli juba märgata ka väsimusemärke ja oli ka ilmne, sest käidud oli juba üle kilomeetri põlvetõstekõndi. unustamatud vaated Lagisoos viisid sõna otseses mõttes emotsioonid lakke… võib olla ongi see just Lagisoo eritunnus ;o) ürgne loodus paitas hinge ja silm sai rahuldust. nendele hetkedele tagasi mõeldes püüdsin mõttes haarata sellest vaatepildist maksimumi, hõljuda selles olustikus, lasta see endast läbi, puhastada ennast nende vaatepiltidega ja lihtsalt nautida-nautida-nautida. peatselt jõdsime ka Kännusaarele, ehkki viimased sada meetrit selleni olid vägagi vaevalised, tundus et saar ei taha kuidagi ega kuidagi ennast kätte anda, vahemaa meie ja saare vahel vähenes kuidagi väga vaevaliselt, kordus n.ö. Kääraku sündroom, kus ka Kaaressaar ei tahtnud end kuidagi kätte anda.
Kännusaar saigi kohe ristitud ilmatu suure kännu järgi. ilmselt oli lähiaastatel Tuulevana võimsa kuuse maha murdnud ja sellest vaid väärika kännu n.ö. kasvama jätnud.
Kännusaare puhkus oli kosutav, kulus täiega marjaks ära, kes sõi, kes lesis niisama. saare huvitavam tähelepanek oli vast puude all olev lumemuster, mis kiirgas nii ehedat kunsti, et jäi mulje, et keegi kunstilemb oli neid äsja tegemas käind. saladuse hammustas esimesena läbi Härks. need olevat lumetükid, mis langevad puudelt maha lumele ja tekitavadki sel viisil lumele mustri. müstikalt oli loor maha heidetud. aga siiski olid need kukkumised lumele kuidagi ebatavaliselt loogilised ja kunstipärased, seal oli ristkülikuid, ringe, ruute ja kolmnurkasid, ühesõnaga igavene mustrijada… kõikvõimas loodus suutis taaskord mind lummata oma ebatavalisusega.
enne kui lõplikult jahe hakkas, asusime tagasiteele. see kulges kordades kiiremini kui edasiminek, sest rada oli juba valmis tallatud ja ka ümbruskond suuremalt jaolt nähtud. veel enne lõplikku kohalejõudmist Hõbevalge (Härksi auto VW Passat, hõbedat värvi) juurde sai lumme pikali visatud ja sõbrapäeva talvenaudinguid pikendatud. Lagisoo laeks jäid aga kindlasti legendaarsed lummesukeldumised mõned meetrid enne Hõbevalgeni jõudmist. see oli midagi väga põhjamaist, lihtsat ja tervistavat, n.ö. täisrituaal enesepuhastamiseks, et Tiigriaastat puhtana puhtalt leheküljelt alustada. pean tunnistama, et see, mismoodi Härks lumme sukeldus ja väänles seal kui noor angerjas, oli väga-väga muljetavaldav… ja vaevalt et ma isegi kehvem olin, kui juba sukelduda siis täiega… võtta lumelt ja talvelt viimast, kõik mis võtta annab… sellega jäädvustub ju ka see ilus talv meisse kauemaks ja ehedamalt. vast oleks siinkohal tabav öelda, et lumi imes kõik stressimahlad endasse ;o) NB! kallis tugitoolimatkaja, kui sa hetkel neid ridu loed, siis võta teadmiseks, et ka lummesukeldumisel ja lummesukeldumisel on vahe sees, liiga uljas ja avatud lummesukeldumine võõras ja tundmatus kohas liiga väheste riietega ja vähe karastunud organismile võib vastupidi, isegi ohtlik ja kahjulik olla.
Lagisoo Top 20:
1. legendaarne Lummesukeldumine
2. lembehetked Lumelohe seltsis
3. maalilised vaated Lagisoos
4. kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine
5. puhkehetk Kännussaarel
6. Kännussaare Känd
7. lumemustrid Kännussaarel
8. lumme pikaleviskamine ja seal lamamine
9. Ükssilm-Männivana Lagisoos
10. Härgheina mikstuuri sissevõtmine
11. Põdra poolt järatud puud
12. Trulla marmelaadi söömine
13. Härksi ülimaitsva termosetee joomine
14. ohtra kahja pritsimine Virla-Paunaste teele
15. Kännussaar oma ürgses ilus
16. libahunt ja libahundikrants Kõue teel
17. kraavi ületamine
18. varjudemäng Lagisoo mändide vahel
19. kõikjal maalilised lumemuhud (selle all võisid ilmselt olla väiksed kuused-männid, mille lumi oli tervikuna ära katnud)
Osalejad: Härghein, Soolemb
Distantsi pikkus: 2,5 km
Asukoht: Lagisoo, Kõue vald, Harjumaa
ehkki rännak ei olnud kuigi pikk, vaid mõned kilomeetrid (2,5km kokku), oli selle raskusaste viidud pea maksimumini ning teisalt, ka emotsioone kogunes üllatavalt lühikese matka kohta päris palju ja ka ajaliselt ei olnud ta teab mis lühike – tugevad kolm ja pool tundi. ei tahaks ennast korrata, aga tundub, et selle talve üks märksõnasid rännakuks looduses on kindlasti põlvetõstekõnd. säärast lumeuputust ei mäletagi nagu oma täiskasvanueast, viimati vast õige kauges lapsepõlves sai seda kogetud ja sellest vaimustuses oldud. nüüd siis taas kordusid need nostalgilised hetked. keskmiselt oli lund natuke üle põlve ja natuke alla kubeme, et kuskile sinna vahepeale. seega üsna parajalt. teadjam silm võis ka märgata, et nii mõneski raskemas kohas muutus Härgheina (edaspidi lühendatult Härks) samm ebalevaks ja pilk ebakindlaks, aga kui tõsine, pika staazhiga matkaott, ei näidanud ta seda eriti välja. rännak algas suht reipalt, täispuhanud nägudega matkaotid alustasid mõnusa tempoga… ka lund oli mõnusalt aga tundus, et see esialgu ei häirinud kedagi. vahest ehk Härks vaatas mõnele suuremale lumevaalule natuke kõõrdi ja vältis neid. esimesed pisirõõmud tulidki kohe – mingi metslooma jäljed (ilmselt metskits), põdra poolt järatud puud, kopsusamblik oma talvises miljöös… misjärel jõudis järg n.ö. magustoidu kätte – kokkupuude lumelohega. see oli tüüpilisele stressilinnas elavale vurlele tõeline silmarööm. eriti veel siis, kui tandem Soolemb-Härghein jagas matsu ära ja sooritas sealsamas ka imelise kunsttüki, kus lumelohe sai pähe nii silmad kui ka suu, ning kõigile vajalik heatujuemotsioon suure algustähega oligi viidud ülivõrdesse. rännak jätkus, järgnesid uued toimingud ehk järjekordne heategevus, inspireerituna “Osooni” saatest, milleks oli seekord kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine. nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas ilmavalgust nägema, nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas selja sirgeks ajada… kuna see toiming oli meile tõesti uudne siis sestap oli ka rõõm sellest suurem, eriti veel kui näed tulemust, kui unustad end oma kätetood vaatama… süda lööb siis magusalt põks-põks ning… tehtud heategu tõstab meeldivalt tuju. edasi sai jõutud Lagisoole. sealses rabas valitsev värvidemäng, sinitaevas, päike, muinasjutulised männijändrikud ning looduslik ilu võimendas olemasolevat eufooriatunnet veelgi ning andis lisajõudu edasiminekuks. siiski oli juba märgata ka väsimusemärke ja oli ka ilmne, sest käidud oli juba üle kilomeetri põlvetõstekõndi. unustamatud vaated Lagisoos viisid sõna otseses mõttes emotsioonid lakke… võib olla ongi see just Lagisoo eritunnus ;o) ürgne loodus paitas hinge ja silm sai rahuldust. nendele hetkedele tagasi mõeldes püüdsin mõttes haarata sellest vaatepildist maksimumi, hõljuda selles olustikus, lasta see endast läbi, puhastada ennast nende vaatepiltidega ja lihtsalt nautida-nautida-nautida. peatselt jõdsime ka Kännusaarele, ehkki viimased sada meetrit selleni olid vägagi vaevalised, tundus et saar ei taha kuidagi ega kuidagi ennast kätte anda, vahemaa meie ja saare vahel vähenes kuidagi väga vaevaliselt, kordus n.ö. Kääraku sündroom, kus ka Kaaressaar ei tahtnud end kuidagi kätte anda.
Kännusaar saigi kohe ristitud ilmatu suure kännu järgi. ilmselt oli lähiaastatel Tuulevana võimsa kuuse maha murdnud ja sellest vaid väärika kännu n.ö. kasvama jätnud.
Kännusaare puhkus oli kosutav, kulus täiega marjaks ära, kes sõi, kes lesis niisama. saare huvitavam tähelepanek oli vast puude all olev lumemuster, mis kiirgas nii ehedat kunsti, et jäi mulje, et keegi kunstilemb oli neid äsja tegemas käind. saladuse hammustas esimesena läbi Härks. need olevat lumetükid, mis langevad puudelt maha lumele ja tekitavadki sel viisil lumele mustri. müstikalt oli loor maha heidetud. aga siiski olid need kukkumised lumele kuidagi ebatavaliselt loogilised ja kunstipärased, seal oli ristkülikuid, ringe, ruute ja kolmnurkasid, ühesõnaga igavene mustrijada… kõikvõimas loodus suutis taaskord mind lummata oma ebatavalisusega.
enne kui lõplikult jahe hakkas, asusime tagasiteele. see kulges kordades kiiremini kui edasiminek, sest rada oli juba valmis tallatud ja ka ümbruskond suuremalt jaolt nähtud. veel enne lõplikku kohalejõudmist Hõbevalge (Härksi auto VW Passat, hõbedat värvi) juurde sai lumme pikali visatud ja sõbrapäeva talvenaudinguid pikendatud. Lagisoo laeks jäid aga kindlasti legendaarsed lummesukeldumised mõned meetrid enne Hõbevalgeni jõudmist. see oli midagi väga põhjamaist, lihtsat ja tervistavat, n.ö. täisrituaal enesepuhastamiseks, et Tiigriaastat puhtana puhtalt leheküljelt alustada. pean tunnistama, et see, mismoodi Härks lumme sukeldus ja väänles seal kui noor angerjas, oli väga-väga muljetavaldav… ja vaevalt et ma isegi kehvem olin, kui juba sukelduda siis täiega… võtta lumelt ja talvelt viimast, kõik mis võtta annab… sellega jäädvustub ju ka see ilus talv meisse kauemaks ja ehedamalt. vast oleks siinkohal tabav öelda, et lumi imes kõik stressimahlad endasse ;o) NB! kallis tugitoolimatkaja, kui sa hetkel neid ridu loed, siis võta teadmiseks, et ka lummesukeldumisel ja lummesukeldumisel on vahe sees, liiga uljas ja avatud lummesukeldumine võõras ja tundmatus kohas liiga väheste riietega ja vähe karastunud organismile võib vastupidi, isegi ohtlik ja kahjulik olla.
Lagisoo Top 20:
1. legendaarne Lummesukeldumine
2. lembehetked Lumelohe seltsis
3. maalilised vaated Lagisoos
4. kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine
5. puhkehetk Kännussaarel
6. Kännussaare Känd
7. lumemustrid Kännussaarel
8. lumme pikaleviskamine ja seal lamamine
9. Ükssilm-Männivana Lagisoos
10. Härgheina mikstuuri sissevõtmine
11. Põdra poolt järatud puud
12. Trulla marmelaadi söömine
13. Härksi ülimaitsva termosetee joomine
14. ohtra kahja pritsimine Virla-Paunaste teele
15. Kännussaar oma ürgses ilus
16. libahunt ja libahundikrants Kõue teel
17. kraavi ületamine
18. varjudemäng Lagisoo mändide vahel
19. kõikjal maalilised lumemuhud (selle all võisid ilmselt olla väiksed kuused-männid, mille lumi oli tervikuna ära katnud)
20. enne rännakule asumist intsident Soolembese lukuga (tükk aega ei saanud kinni ega lahti)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar