Maidemäe rännak:
Osalejad: Rahulemb, Kivilemb, Leemelemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 6,6 km
Asukoht: Kabila küla, Suure-Aru soo, Kernu vald, Harjumaa
siisap nelja rännulista, nelja vaprat matkalista,
randusivad Maide mäella, Suure-Arro künkalle, Kabila soo saarelle,
sääl nad ringi vaatasivad, loodust ürgset seirasivad,
vaiksel sammul liikusivad, hiire kõnnakul astusivad,
tatsasivad loodusvaibal, metsastunud rohukamaral,
tunnetasid Maide hõngu, kauge saare ürgset hingust,
imetlesivad säälset loodust puutumatut, metsailu väsimatut,
Metsavana loominguta muindast, Looja ilutööda kaunist,
leidsid üles naeseniinepuu simajase,
iidse taime nõidusliku, surmalille ohtlikku,
pääle seda jutlesivad, arutlesivad, pikalt-laialt sõnelesivad,
möödunud aega kujutlesivad, endisajast pajatasivad,
seenepuu muindase alla’lla, metsauhkuse küljella,
lisaks märkasivad saare keskel salasõõri,
ringi ebamaista, ümmargusta metsapaika,
mille keskel noorjas haavik, pungalehti-salalehti,
omi latvu kõõlutas, omi oksi laiutas,
kõrgel põhjakünkal tabasivad aga ürgset kivi lamamaie,
endisaega meenutamaie, muinasaega heietamaie, minevikust mõtlemaie.
katkend Soolembese Maidemäe lugulaulust
maikuu avalöögiks kujunes sel aastal keskmisest natuke raskem Maidemäe nimeline rännak. Maidemägi on keskmise ürgsusastmega soosaar Suure-Aru soos, Kabila külast loodes. see oligi antud rännaku kesksemaks sihtpunktiks koos sellele eelneva Tohlomäega ja matkarajal peale seda tulevat Vasalemma jõe Suure-Aru poolse jõekääruga. kõik need kohad, lisaks veel paar toredat hetke Ahlumäel (kuhu eksisime peale Maidemäelt äraminekut… ilmselt lahkusime maidemäelt liiga vara, ürgsele saarele häädaega ütlemata) moodustasid aga tervikuna üsnagi huvitava ja kosutava rännaku. looduse poole pealt oli kevadiselt põnev tõdeda, et ainuke, kes soo ja pokude peal värve lõi ja mõõtu andis, oli harilik porss oma urmaste-verevaste pungadega. metsa all, Vasalemma jõe Leemelemma nimelise jõekääru juures ja Maidemäel kasvasid ja õitsesid surmalilled – näsiniined ehk ka naiste niinepuud nagu vanarahval veel oli kombeks nende kohta öelda. ja ilusti õitsesid, ainult et looduse kollakas-hall-rohelises taustas suutsid nad mulle isiklikult jääda nii mitmeidki kordi märkamatuks, märkasin neid alles teisel-kolmandal möödamineku katsel. sinililledest ja ülastest ma ei maini, neid oli palju, sinililli eriti Vanakase mäe juures ja ülaseid näpuotsaga nii siit kui ka sealt, natuke kõikjal. Vasalemma jõe Leemelemma jõekääru juures ja Maidemäel võis leida ka nurmenukke… metsaga kaetud Maidemägi oli igatahes nurmenuku jaoks väga omapärane koht… nad ju kasvavad reeglina vaid nurmede peal või nende läheduses või rohkem lagedamatel kohtadel. Leemelemma jõekäär oli rikkalik ka muude tuntud-levinud taimede poolest, varsakabjad siin ja seal, mõned kortslehed ja võililled ja ka maasikalehti võrsus siin ja seal. eriliselt huvitava mulje jätsid tundmatud odalised taimed Leemelemma ojakääru juures. igatahes tahaks väga teada, milliseks need odad lähinädalatel sirguvad, seal jõekääru ääres oli neil au kujundada sealne kaldaäärne vägagi eriliseks. omapärase mulje jätsid Tohlo- ja Maidemägi… ma ei saa küll täie veendumusega väita, et saared olid üliürgsed vms… aga ürgsuse element oli seal teistsugune, omanäoline. tundus, nagu jalutaksin metsapargis (see ütlus käib mõlema saare kohta), iga puu oli üksteisest täpselt sellises kauguses nagu vaja, et ka maapind ja maapealne osa saaksid õhku ja päikest… natuke kohati isegi meenutasid nad nagu omamoodi metsistunud puisniitu… ainult, et puud olid siiski natuke ehk liiga lähestikku üksteisele, et päris puisniidu mõõtu välja anda. jäi mulje, et keegi tundmatu ja salajane on neid hooldamas käinud, vahest Metsavana isiklikult, oli küll ka ümberkukkunud puid, aga üldpilt oli puude koha pealt väga vaba ja hõre ja pealtnäha justkui hooldatud… ometigi ei mingeid jälgi inimtegevusest. Tuulevanale ja tema tuulele oli siin antud suht vaba voli puude vahet pidi edasi-tagasi ja paremale-vasakule ning ka muudesse ilmakaartesse vabaks liikumiseks... samas rõhutan, et suht (mitte täielik vabadus) vaba voli, teatud kindlates kohtes, eriti kuuskede läheduses oli ikkagi suht tuulevaikne. vahest ehk tema, Tuulevana, see oligi, kes ajapikku sellised vabad koridorid sealsete puude vahele tekitanud oli. nagu ikka, peab peaaegu et igal soosaarel olema ka oma sõõrikujuline lagendiku… igatahes Tohlomäel oli see olemas ja pean ütlema, et omamoodi selline päris müstiline teatud nurga alt vaadates, mille ümbrust palistasid vanad kõred ja üksikud lehtpuud. vahemärkusena olgu märgitud, et ka Ahlumäel oli ka oma väike sõõriklagendik… kus oli ka inimlaste jälgi kustunud lõkkeaseme näol. kuidas need lagendikud sinna tekivad või tekkinud on, seda ma päriselt lahti mõistatada hetkel ei oskagi… üks uitmõte on, et vahest kunagi on jahimehed neid sinna lõkkeaseme mugavdamiseks tekitanud… aga siiski jääb küsimuseks, kas siis on vaja tekitada nii suurt lagendikku… võib ju piirduda ka olemasoleva vaba kohaga puude vahel… sest puud ei asu ju üksteisele nii lähestikku… ruumi on piisavalt puude vahel oleskleda isegi sel juhul kui sinna mõni puu veel vahele juurde lisada… suht avar oli nendel saartel see olemine ükskõik mis nurga alt vaadates, puud sind ei ahistanud oma lähestikuse olekuga. ehk on just loodus ise see või kohalikud loodushaldjad need, kes osanud hoida neid paiku just sellisena inimlaste silmade jaoks nagu nad seal olid oma müstilisuses ja salapärasuses. soosaartest ja kividest – igal endast lugupidaval soosaarel peab ju olema ka oma kivi... uskumatu, et nad on tõesti ennast sinna tekitanud (või keegi esivanematest on neid sinna viinud)… ehkki ümbruskonna maastik on suhteliselt kivivaene. igatahes peab see jutt paika Tohlo-ja Maidemäe puhul, Ahlumäel seda ei jõudnud märgata või kuna see on tunduvalt väiksem teistest sealsetest, siis ehk seda vahest seal tõesti ei olnudki. aga Tohlomäe kivi(d) olid kõik saare keskkohas sõõriklagendiku juures, Maidemäel aga selle põhja-loodeosas kus saare kõrgeim tipp (28,5m). vahest on need ikkagi mingid muinasajast säilinud kultuskivid…sest pageti ju vaenlaste eest üldlevinud juhul ikka sohu… ja ju pidi siis soos olevatel soosaartel ka mingi koht olema kuhu ohvriande panna… olemasolevad kivid oled seega selleks igati omal kohal ja sobilikud, seda enam et teisi ohrvedamiskohti… ojasid või allikaid või müürilõhesid või mis iganes muud veel neil saartel lihtsalt ei ole… seega, kuidas ma ka mõttekäiku loogiliseks või kainelt reaalseks ei püüa mõelda, viib mu mõttekäik mind nagu põhjendatult ikkagi selles suunas… ja pealegi veel: ajaloost on teada, et ohvriandideta tolle aja inimene elada igatahes ei osanud… ohverdamine ja sellega kaasnevad rituaalid olid tolle aja elu lahutamatud osad.
mõni sõna veel Tohlo-ja Maidemäe nimedest… mida need tähendavad… endisaegsel mõisakaardil on need mainitud kui Tohlo mäggi ja Maide mäggi. olen püüdnud tolle aja maakeelt lahti mõtestada aga ei ole siiamaani tulnud mõistlikutele lahendustele… teistel kõrvalolevatel saartel (Ristimägi, Arumägi, Vanakase mägi, Iiemägi) on omad nimed igati arusadavad ja mõistetavad, ainult et nende kahe nimed jäävad mulle arusaamatuks. ah ei, valetan, veel on Kabramägi veel, sealt mõne km jagu idas, mis on ka natuke arusaamatu tähendusega, aga erinevalt kahest ülalmainitust siiski natuke teistsuguse tüvega. Tohlo ja Maide sõnatüved viitaksid nagu mingitele inimlaste nimedele (minu pikast mõtlemisest tingitud arvamus) või hea küll võib olla siiski ei ole aga tunduvad mitme nurga alt vaadates siiki väga olevat… mine tea, ehk olid need muiansja ülikute nimed,kes põgenesid soosaartele lähenevate vaenlaste eest… vaimusilmas oletan, et üks ülik põgenes oma külaga ühele saarele (ta nimi oli Tohlo) ja teine ülik põgenes oma külaga teisele saarele (ja tema nimi oli Maide.. Maido)… ja sealt hakatigi neid saari kutsuma Tohlo-ja Maidemäeks. või vahest ei olnudki kõik nii traagiline ja eriti just selle põgenemise osas… ehk olid need lihtsalt muinasaja ümbruskonna jõukad kalevipojad, kes neid paiku oma jahipaikadeks pidasid… vahest võisid ka ühe suguvõsa vennad olla… kes vennalikult ka rivaalitsesid… o-jaa… mõtteid võib palju olla… aga on meeldiv oletada, et millegi järgi need nimed saartele pandi, ja inimene on ikka selline olend (nagu minagi), kes otsib kõigele seletust ja niikaua kui ta mingigi seletuse (võimalikult loogilise) on saanud, siis rahuldub ta sellega ja liigub järgmiste huvitavate asjade suunas.
omamoodi huvitavat veel. samuti sööbis mällu, kui midagi erilist Ahlumäe ahl (loik)… mis ei olnud nagu ei kaev ega suuremat sorti ahl ega ei sobinud ka millekski muuks sellelaadseks…. vaid oli midagi eriskujulist… oli selle siis nüüd loodus nii eriskujuliseks teinud või hoopis inimene, seda on raske öelda... vahest ehk seda mõlemad natuke. pealegi kiiresti sealt läbi minnes ja eksklevat pilku üle ümbruskonna lüües, polnud mul aega selle kallal seal kohapeal palju arutleda. ka Suure-Aru soo ja Vasalemma jõe vahele jääval lodumetsal oli tähtis roll meie rännak oluliselt huvitavamaks muuta sealse ürgse kõnniku (ümberkukkunud puust moodustundu purre üle kohaliku oja või kraavi) ületamisel, kohtumisel Metsavana endaga (kelle silmad ja suu ürgse puu seest välja paistsid), suurtel kase küljes rippuvatele kasekäsnadel, ürgsetel vaadetel ürgsele lodumetsale ja ümberkukkunud puust moodustunud ürgsel metsaonnil. kõik toimis, ja väsinud rändurid said peagi uut hoogu ja indu juurde.
Vasalemma jõe leidmine oli omaette kunsttükk… ei tahtnud alguses kuidagi ennast kätte anda… iga võsatagune tõotas nagu olla juba jõgi… aga samas kohale jõudes seda veel ikkagi ei olnud. üks hetk jõudsid väsinud ja näljast nõretavad rännulised mingi soostunud väikse oja moodi veekogu äärde… ja kõikide pettunud nägudel valitsesid tühjad pilgud. seejärel, mingi aja vältel, kui rännuseltskond oli justkui leppinud juba sellise saatuse ja teadmisega ning kulges ühes rütmis lõunapoole, et paremat ja jalale kindlamat kaldaäärset laagripaika leida, avanesid ühtäkki tõeliselt ürgsed vaated tõelisele Vasalemma jõele… eelmine oja moodi veekogu osutus paraku selle kevadisest üleujutusest tekkinud kinnisele soostunud jäänukile… n.ö. Vasalemma jõe kevadisele sohilapsele. kui sobiv leemepaja ülespanemise koht ja laagripaik leitud, asuti Leemelembese taktikepi all üheskoos rammuleeme valmistamise juurde. Leemelemb, kui eilse päeva sünnipäevalaps, suutis oma kosutava ja pikaks ajaks meeldejääva juurvilja rammuleemega Vasalemma jõe äärsel n.ö.”Leemelemma” jõekäärul teha tõelise sünnipäevakingi mitte ainult iseendale vaid ka kõigile kohalolnutele. suurimad tänud Leemele, palju õnne, pikka iga ja osavat leemekulbi liigutamise oskust talle edaspidiseks. võibki lõpetuseks öelda veel seda, et tollel meie sealviibimishetkel, muutus ka Vasalemma jõgi mõneks ajaks Leemelemma jõeks… ja tuksus oma lainekesi just Leemelembese südametuksete järgi… ka kõikvõimalikud linnud ja linnukesed siristasid oma tollehetke laulukesi vaid Leemelembesele… Leemelemb oli tolle hetke sealse jõekääru üks kuum nimi ja kuuma leemepaja aurudes levis see nimi ja teadmine heast leemekulbi liigutajast Vasalemma (Leemelemma) jõe kaudu edasi ka kaugemalegi, nii põhja kui lõuna poole ja just niimoodi et ka kohalik metsarahvas ja metsalised, ja sealt edasi ka kaugemad ja kõige kaugemad, ühesõnaga kõik-kõik said osa maitsvatest leemeaurudest ja Leemelembese sünnipäevarõõmudest. Leemelemb oli sealse jõeäärse tõeline kunn ja kogu metsarahva ja rännuliste au kuulus sel hetkel vaid temale. siia ojakääru juurde jäi ka Maidemäe rännaku kuilminatsioonihetk. ehkki tagasitee läbi pokulise Suure-Aru soo ja kraaviderohke Kabila lodumetsa kulges vaevaliselt ja suhteliselt väsitavalt, oli ometi palju uut kogetut ja teadasaadud ning palju pikaks ajaks meeldejäävaid mälestusi endasse talletatud. selline oligi kokkuvõtlikult Soolembese lühike lugu Maidemäe kevadrännakust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar