Kuni SEE ennast lõpuks näitas.
Täies ilus astus välja valge udu seest
nagu pruutkleidis mõrsja, nii häbelik-ilus.
Iiripilli soosaar. Haldjate kodu ja hingede pelgupaik.
katkend Tammejuuse Iiripillisoosaare rännakule pühendatud lugulaulust
varahommikune vaade Iiripillisaare kagunurgale. tegelikult kõige huvitavam ja müstilisem oli minu jaoks sellel rännakul Iiripillisaare ilmumine. ja see ilmumine, sellest võiks rääkida lausa legende. ta ilmus sõna otseses mõttes välja eikuskilt ja väga müstilis-ehmatavalt. rabas liikudes jälgisin maastikkku ja avarust... oli küll udu aga oli ka nagu kaugele näha, mis siin ja seal toimub. mingil hetkel ma hakkasin muutuma rahutuks, olime käinud juba piisavalt, maastik polnud oluliselt muutunud, simajas rabamaastik ja kinnikasvanud laukad. eemalt paistvast Iiripillisaarest polnud endiselt mingit märki. kõik tundus kuidagi kahtlane ja ebaloogiline. kõikidele andmetele tuginedes oleks soosaar pidanud juba ammu kauguses nähtav olema. kaardi järgi pole temast lõuna poolt tulles võimalik mööda minna. ta on suhteliselt suur ja nii või naa tuleb selles rabakoridoris kas liiga paremale minnes vastu teine soosaar (Plaamandisaar) ja/või liiga vasakule minnes laukad. pealegi lagedal rabamaastikul peaks see nähtavus ikka vähemalt 1,5-2 km ulatuses toimima. nii ma siis oletasin ja arvasin. kuni hetkeni... kui ühtäkki umbes 400m pealt ilmus meie ette eikusagilt massiivne ähmaste kontuuridega udusein. polnud raske arvata kes see oli... üllatusena tuli ta aga meile kõigile kuidagi nii järsku. kerkis esile nagu kuskilt maa-alt. see et ta veel udune oli, see ei andnud kohe veel kindlust, kas seal ikka on midagi ees või on see paljas miraaž... sest tegelikult oli näha ju vaid kõrget uduseina. see, et ta niimoodi esile kerkis ja meile sellise etenduse korraldas, selle eest saab ta minu poolt loomulikult maksimumpunktid. võimas üllataja! ei ole, ei ole... ja siis järsku kerkib eikusgailt... ja pealegi veel sellise uduseina näol. väga müstiline. ta oleks nagu meie käest küsinud: " noh, lapsed, otsisite mind või... noh, siin ma siis olen!" poleks arvanud, et vahemaad just nii palju ära petta võivad uduses rabas.
esimesed märgid päikese ilmumisest. Plamandisaare raba
Iiripillisaare ürgmets, esiplaanil iidsed tammed noolimas varahommikusi päikesekiiri. soosaare kagunurk
varahommikune hetk Plaamandisaare rabas. päikest veel ei ole aga juba on palju märke õhus, mis näitavad et kaugel pole enam see hetk, mil uus päev tõusma hakkab
läbi sinetava udumassi ja hallikarvase taevakoore, sealt ta tulebki, uus päev koos uute lootustega. Plaamandisaare raba
hommikused Iiripillisaare kagukülje all kasvavad rabakad (scheuchzeria palustris), meenutamas nagu väikseid sidruneid
Sütelemb väljendamas oma heaolutunnet Iiripillisaare kagurnurga uduväravate ees
selline nägi välja Iiripillisaare kagunurk lähemale jõudes. Iiripillisaar oli ikka alguses täielikult udukihtides... iga kümne jala pealt koorus talt üks kiht maha, ja nii edasi ja nii edasi... kuni umbes 150 jala peale jõudes võis märgata viimast, s.o. õige õhukest udukihti, mis veel seda soosaart ümbritsemas
minu erilised lemmikud rabas - pikalehised huulheinad (drosera anglica). neid nähes meeldib pea alati kasvõi korraks aeg maha võtta ja nende tantsiklevaid liigutusi endamisi jälgida ja sellesse tantsurütmi sisse sulanduda. mis sest et neid liikumisi tavasilm ei näe. kui aga laseme siia näiteks kõigest väikese portsu fantaasiat siis paneme tähele, et kõik elustub justkui võluvitsaga löödult, pikalehised huulheinad hakkavad graatsiliselt väänlema igas suunas, ja hakkavad väänlema nõnda sulnilt, et pealtvaatajal ei jää muud üle kui kas selle väänlemisega kaasa minna ja end ühes sellega siia pikaks ajaks ära unustada või peatada kõik ja tulla reaalsusesse tagasi. kaine mõistus kisub meid muidugi nii või naa mingil ajahetkel sellest kõigest lahti aga hea on siis seejärel see tunne, et said nende tantsisklemist kasvõi veidigi pealt vaadata. tahan öelda siinkohal veel seda, et need tegelased on juba oma välimuselt väga-väga mingite ebamaiste olendite moodi, et fantaasial piisab vaid väikesest tõukest, et nende poolt pakutava mänguga kaasa minna... ja uskuge mind kõik toimib, nagu võluvitsaga löödult
varahommikuse raba üks tõmbenumbreid - võrguseppade poolt valmis meisterdatud ja hõbepiiskadega kaunistatud hommikuvõrgustik. ja mitte tavaline võrgustik vaid kui võluvõrgustik... nagu tõeline kunstiteos
mõned müstilisusega vürtsitatud kuldaväärt ootehetked enne päeva tõusmist
poolvaminud jõhvikad (oxycoccus palustris) Iiripillisaare kaguserva külje all
iidsed tammepuud hommikuste päikesekiirte vihus Iiripillisaare lõunaserva lähistelt
müstiline romantika Iiripillisaare moodi
varahommikune päikesetõus Plaamandisaare rabas. see oli päikesetõusu eelviimane etapp, kus veel sai pilte teha, ilma et päike oleks ära pimestanud. sellele järgnevas etapis (mõned head hetked hiljem) säras uus päev (loe: päike) juba täisvõimsusel
kuivanud puu on kaetud roosa seenevaibastikuga. IIripillisaare idaosa
oma teed otsiv rohukonn (rana temporaria). Iiripillisaare kagunurk
ühe kohaliku võrgusepa poolt punutud hõbeniidistikuga võluvõrk. nimetan seda teadlikult võluvõrguks, sest imeline on see, et need võrgud tehakse kõigest mõneks tunniks. minu vaatluste järgi tehakse need võrgud öö esimese ja teise etapi vahel, mõned head tunnid enne aovalgust. hiljem lihtsalt, kui päike on juba piisavalt kõrgel, need võrgud lihtsalt haihtuvad kuskile. teisalt, ühed eriliselt tähelepanuväärsed tegelased on ka võrgusepad ise. nad on ikka ühed imelised imetegelased suure algustähega. see on ikka üks korralik töö ja vaev selline imevõrk kududa! milline tipptase nii kvaliteedi kui üleüldise kunstipärase ilu koha pealt! varahommikune Plaamandisaare raba
veel üks simajas hetk koos varahommikuse päikesega Plaamandisaare rabas
põualilled ehk seaohakad (cirsium oleraceum) Iiripillisaare keskkohas. üks huvitav lõik seaohaka kohta bio.edu.ee-st: "seaohaka rahvapäraseid nimesid vaadates võib tekkida küsimus, et miks teda
põualilleks on hüütud. on ta ju nii niiskuselembene taim. lugu aga on nii, et ta
on nii veenõudlik, et tunneb põua saabumise ära ammu enne kui meie midagi
märkame. inimesed saavad sellest teada ühe seaohaka märgi järgi. nimelt taime
lehe otsad rulluvad enne põuda kokku. niimoodi püüab seaohakas vähendada oma
niiskusekadu. nimetus “jaeleht” ja veel paljud sarnased on tekkinud sellest, et
seaohaka lehed on alati külmad, sest need on väga mahlased ja neist aurub
pidevalt vett välja. vee aurumisel leht jahtub."
uus päev on juba haaramas kõike endasse. Plaamandisaare raba
tammed rohesamblalised istumas rohesamblaga kaetud kivi peal. Iiripillisaare edelanurk
Iiripillisaar on endalt osa udurüüd juba maha heitnud. soosaare kagunurk
Sütelemb kindlal sammul Iiripillisaare suunas astumas. sel hetkel, kui Sütlelemb kindal sammul tema suunas liikuma otsustas asuda, oli ees vaid oletuslik Iiripilllisaar, n.ö. udune miraaž, kuid mida rohkem Sütelemb sellele lähemale jõudis, seda konkreetsemaks selle kontuurid muutusid
võrguseppade poolt hõbeniidistikku mässitud vaevakask (betula nana) varahommikuses Plaamandisaare rabas
Sütelembesel on ees põnevad jäädvustamise hetked varahommikuses uduvinega kaetud Plaamandisaare rabas
puutumatu mets Iiripillisaare keskkohas. esiplaanil keskeas niinepuud
Kabelisaare idaservas pidas valvet üks suur ja vana ajahambast puretud hiidkõre. Kabelisaar oli endisajal tõenäoliselt mingi püha koht ehk hiiepaik olnud. teatavasti olid ju ennevanasti pea kõik kabeli ja kirikuga (näiteks Kabelimägi, Kirikumägi) seotud kohanimed enne kristluse tulekut mingid väekohad ehk hiiepaigad olnud
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
x
Iiripillisaare
rännak
Osalejad: Tammejuus, Sütelemb, Soolemb
Distantsi pikkus:
8,5 km
Asukoht: Iiripillisaar, Plaamandisaare raba, Kõrvemaa MKA, Purdi küla, Paide vald, Järvamaa
TAMMEJUUSE LUGULAUL IIRIPILLI SOOSAARE ÖÖRÄNNAKUST
Tulnud tundi ja koitnud päev
kui nende sees miski plahvatanud
maavärin kui laastanud
tühjaks teinud seesta-asta
masendusest kapi alla
suisa tahtsid peita end.
Ja siis miski nende seesta
hüüdis valjult- MINE METSA!
Mine õige rabaje, toone metsa mättale!
Sealt saad vaimu laulemaie
hingekese hõikamaie
kehagi puhtaks kui äsja sündind titel
laulud keelde ja
rõõmud meelde.
Võttis see mees siis härjal sarvist.
Hakanudki minemaie.
Sammud seadnud metsa poole,
silmgi rappa kinni jäänud.
Süda ühes käes
ja teises hing.
Kaks mehepoega võtsid tüdrukugi ühes.
Et oleks silmal puhata
kui ihu ramm hakkab otsa lõppe.
Annab teine ehk musugi
mätta vahel kallistusi
puhas loov energia pealekauba.
Öö sai musta rüü siis üll
kõndisid nad tundi-kaks.
Ei näinud silm muud kui tähti.
Pimedus oli päeva peitnud,
vaikus neelanud elavad helid.
Liikuda sai vaid tundmise järgi,
samm sammu ja hingetõmbe järgi.
Komistas üks ja kukkus teine.
Ei olnud lihtne see alguse ime.
Hirmul on ju suured silmad.
Varjud moondusid tonjateks vaimudeks.
Aga kui jõudsid nad raba serva
tumma maailma ääre peale.
Raba tõusis kui elusse.
öö hääled võtsid neid endasse.
Lind lendas üle ja hoiatas teisi.
Kusagil keegi jälgigi nägi.
Loom oli astunud. Jälg oli soe.
Rabametsa vaimud kummardasid nende üle.
Sosistasid kõrvusse meelitusi:
"Astu üks samm kõrvale
ja sa leiad igavese õndsuse!"
Ei nemad kuulanud raba vaime,
astusid aina edasi.
Ruttasid maailma serva peale.
Päike kui tõusis siis nägid nad viimaks,
et ämblikud kunstisaali on üles seadnud.
Võrk võrgus maast taevani.
Ilu mis inimkeeli pole kirjeldatav,
astus siis päikesevalguses väljale.
Ammu kadunud inimhinged
lõid veel laugaste vahel tantsu.
Neid nägi vaid see kes silmad sulges.
Enda sisse vaatas ja uskuda julges.
Laugaste tumedad veed.
Vanade aegade peegeldus.
Need kes siin olid ja kunagi koju ei jõudnud.
Nende hinged siin igavesti
tantsivad tumeda laukavee peeglis.
Udu siis tõusis ja
rändurid mattis kui sulgedest tekk.
Ei näinud muud kui vaid unistusi.
Pehme ja külm. Nii oma ja võõras oli see udu.
Kattis kõik vastuseta küsimused.
Meeled said selgeks
ja külmunud jalad kummiku sees
ei tundunudki enam nii külmad.
Villne sokk ja kuum tee (mõned on lihtsalt ettenägelikumad)
sulatasid kõik jäätunud tunded.
Hingel oli soe ja meeled kõik laulsid.
Hommikukastes siis puhtaks end pesid.
Lunastus. Raba andis oma õnnistuse.
Jäi vaid see mis helge ja hea.
Kurvad mõtted ja halvad teod
kadusid kui polekski olnud.
Kuid see, mida oli tuldud otsima, oli kadunud.
Paksu udu sisse kadunud.
Mängis nendega pimesikku.
Kõndisid rändurid, otsisid teed
ring ringi järel kui nõiutud metsas.
Haldjad itsitasid vaikselt nende segadust.
Eks see vist oligi nende teene.
Kuni SEE ennast lõpuks näitas.
Täies ilus astus välja valge udu seest
nagu pruutkleidis mõrsja, nii häbelik-ilus.
Iiripilli soosaar. Haldjate kodu ja hingede pelgupaik.
Rändurid olid jõudnud sihile.
Veel paar sammu ja nad olidki saarel.
Saarel mis täis oli imelist lugu.
"Avage oma meeled ja kuulake" ütles saar.
Mõned kuulsid. Teised ei kuulnud.
Teised olid liig väsinud.
Kinni oma keha piiratuses.
Istusid maha sööma.
Puhkama jalga, mis külmast raske.
Rõsked mõtted ja niisked silmad.
Igatsus kellegi järgi kes läinud...
Teised aga kuulasid saare sosinaid.
Nende kõnesid, kes kunagi olid siin olnud.
Puude mühinas oli salvestunud nende naer ja nutt.
See, kuidas nad olid siin elanud.
Ja siis lahkunud.
Et ruumi teha uutele tulijatele.
Saarel oli oma lugu ja ta tahtis seda jagada.
Linnud lisasid refrääni.
Puulehed jaldade all sahisesid kaasa.
Tammepuu kriuksus.
Tema oli siin kõige vanem.
Temast oli kõik alguse saanud.
Hiiepuu mühises tuules.
Aegade alguse inimesed olid siin olnud.
Oma jumaluste poole palvetanud.
Vana hiid mäletab seda
ja jutustab oma lugu neile kes kuulata oskavad.
Seadsid rändurid siis sammud kodu poole.
Päike oli päeva kuumaks kütnud.
Jalad kõik üles sulatanud.
Hingedki hõiskama pannud.
Läbi ämblikuvõrkude ja laugaste
tee neid tagasi viis.
Põdrakärbsed neid kiusasid,
päike kuumutas lagipähe,
väsimus närrutas,
keha otsis voodit ja tekki.
Linnainimene metsa visatud.
Nõrk ja habras on ta keha,
veel hapram ta linnastunud hing.
Liiga kõrge oli see hind...
Laande kuid jõudnud,
puude varju,
Soolemb võttis laulu üles.
See kes kuulis, sai kaasa laulda.
Terve mets laulis kaasa!
Linnukenegi oksa pääl!
Meeled said jälle jõudu juurde,
jalgeisse rammu ja silmisse sära.
Oo, seal paistiski kodutee!
Rännak nii vägev oligi otsa saanud.
Lõppenud viimne kui samm.
Haldjad lehvitasid puude vahelt.
Nad jäid ootama järgmiseid rändureid.
Ehk on mõni neist pisut ettevaatamatum?
Ehk saame enda ridadesse uusi hingi?
Lootus jääb...
Rändurid aga astusid koduje.
Oma maja armsasse tuppa.
Tuba kus voodi ja padi ja tekk.
Unne nad vajusid raskesse siis.
Uni neid aga tagasi Iiripillisaarele viis...
tagasi haldjate manu kes ootasid
tantsid neile vägede tantsu
vägede laulu neil laulsid!
Nii ei saanudki rändurid hommikul ärgates aru...
oli see kõik nüüd unes või ilmsi.
Vaid üksik tammeleht kummikus oli tunnistajaks
et see kõik oli päriselt olnud...
Muinasjutt mis juhtus ilmsi.
Ja kui te ei usu, siis küsige minult.
Mina olin see tüdruk koos nende mehepoegadega seal metsas.
Tuhande lauka laanes.
Lendasin koos lindudega soosaare kohal
ja mu hing...
mu hing polnud vist kunagi ennast nii vabana tundnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar