pruunvööt-ämblik oma suure hõbeniitlõngakeraga varahommikuse Aela järve kalda veeres
Hõbeniidimaa hõbeniitvõrgud
... neid oli seal igas suuruses, pea iga mustriga ning pea igale maitsele
erinevate võrguseppade töid võis leida terve hõbeniidimaa ulatuses
üksik kullakarvane soetõlv varahommikuse Kadja järve ääres
sama soetõlv teise nurga alt eemalt vaadatuna, taamal uduhallisegune Kadja järv
hõbekarvaste kraedega varesejalad (soopihlad) Kadja järve manu
ka murakad on leidnud endale sobiva pesapaiga Kadja järve lähistele
kõik mis võimalik, suutsid osavad võrgusepad varahommikuks hõbeniitidesse mässida ja punuda
järjekordne võrguseppade üllitis... arvestatav kunstiteos
Hämarik on just-just andnud teatepulga üle Koidule. Käometsa raba eriti varajastel hommikutundidel, kellaaeg võis olla umbes pool neli
ebamaiselt lummav värvidemäng Kadja järveäärsel... hõbedased toonid tekitasid justkui kuningliku aupaiste. korduvalt kippus küsimus huulile - on see unes või ilmsi...?!?
Virla maastik mõni kilomeeter reede hilisõhtul enne Aelasse jõudmist. need taevased märgid-sümbolid või loomad-linnud (ühes nägin ma näiteks sookurge ja teises kängurud ning kolmandates-neljandates nende hübriidkujusid) saatsid meid veel edaspidigi, kohe päris lõpuni välja, sinnamaani kuni jõudsime lõpuks öisele Tähessaarele
legendaarne puu Käometsa saarel, kus võis märgata koos eksisteerimas nii vana kui ka uut, nii eilset päeva kui ka tänast päeva... noor uljas puukene oli sättinud ennast kasvama just vana peale... hetk, mil seda märkasime oli aga just selline, et olime parajasti seljatanud öö ning hakanud pikkamööda sisenema uude päeva. pime ümbruskond, nagu pildilt näha, oli veel ürgsete puude vahel... rabalagendikel aga valitses juba koidueelne kuma
hommikused magamata rändurid on suundumas Seassaarele
Seassaar oma uduses hiilguses
Seassaar hommikuses kuldakarva uduhiilguses
tõeline muinasjutumaa - ebamaised vaated võrguseppade üllitistele
ei oskagi midagi siia juurde lisada... kõik on näha pildi enda peal. hommikusele magamata ja väsinud rändajale võis selline vaatepilt olla päris heaks lohutuseks ja kosutuseks... ja andis jõudu ka edasiminemiseks, ja andis kohe väga palju seda jõunatukest...
teel Seassaare poole... kaugustes pildi keskelt paistabki vaevu Seassaare ümar tipp keset kullakarvaseid uduvälju
oli selline tunne nagu oleksin laskunud kuskile omaenda alateadvuse kõige sügavamatesse soppidesse... selle kõige ürgsematesse soppidesse... jällegi tekkis küsimus - on see ikka tõesti ilmsi ...või on kõik hoopis üks simajas unenägu ?!?
müstilisust kiirgav Mesilemb koidueelsel rabarajal teel Seassaare poole
väike tagasivaade - ürgne Käomets on kaugustesse jäämas
ürgne hommik Kadja järvel
unustamatud vaated, mis paitasid hinge. ürgne koidukuma Käometsa raba kohal.
simajamast simajamad vesiroosid Aela järves
hommikune Aela järv oma ürgses ilus
vaikust peegeldav hommikune Väike-Aela järv
ebamaine õhkkond Koidueelsel Kadja järvel
ürgne järveudu oma ürgsete värvidega. kas pole ehk Kadja Järvevana parajasti hommikputru keetmas?
hommikune ilu Aela moodi... Aela järv oma simajate vesiroosidega
tõeliselt abstraktne maailm... eelmäng hommikule Kadja järve ääres... sinakashall udu on ühendamas ning ühtesulatamas Taeva ja Vee... moodustades ühtse ja abtrakste unenäolise pildi
Kadja järve veeres asuvas Kalametsas (või Kalametsa saarel) aset leidnud hommikune toidusöömine ja muidu jõudehetk. suveseiklejale suht jahe hetk - sooja oli vist alla 14 kraadi.
maaliline vaade peegelsiledale Väike-Aela järvele
ürgsuse vallas... haldjate ja sookollide mängumaal
veelkord unustamatud vaated Kadja järvele
hommikune kullakarvane päikesepeegeldus Aela järve vesiroosidel
hetk enne koidu päralejõudmist Kadja järvele. värvidemäng Kadja moodi.
vastärganud hommikune Aela järvKäometsa rännak:
Osalejad: Mesilemb, Sütelemb, Tulejuus, Soolemb
Distantsi pikkus: 8,4 km
Asukoht: Käometsa (Aela) raba, Kaiu vald, Raplamaa; Aela küla, Kõue vald, Harjumaa
Käometsa top 30:
1. hõbekarvaniitidega palistatud Hõbeniidimaa
2. müstiline koidukuma Tähessaarel
3. hommikuse uduvaibaga kaetud Käometsa raba
4. ebamaiselt udune Kadja järv
2. metsaämma (öösorri) huiked öisel Tähessaarel ja Tähessaare laugaste kohal
3. hilisõhtune hingepaitav päikeseloojang Aela järvel
4. rändurite õhkõrn tee läbi öise Käometsa raba laugastiku teel Tähessaare poole
5. hommikune kehakinnitamine Kalametsas
6. tuhanded võrguseppade üllitised
7. ürgne Käometsa saar
8. legendaarne Käometsa üksik pisipuu muindase kuivanud kuuse pealt välja kasvamas - mõtlemapanev vaatepilt uue ja vana olemasolust, nende koostööst ja ndende igivanast vastasseisust
9. öine taevas ja selle saladuslikud tähed Tähessaare kohal
10. hommikune Aela järv oma tasase vee, päiksepaistelisuse ja kollavalge vesiroosistikuga
11. Kalametsa murakad
12. händkaku huiked (kõlades kui: uhhuuu-tohuvabohu-ohohhh) varahommikuses Käometsas
13. üksiku sookure varahommikuselt üksik ürghõige Käometsa rabas
14. hommikupäiksene Väike-Aela järv oma väikeste järvesaartega. idüll Aela moodi.
15. hallikraelised soopihlad Kalametsas
16. üksik kullakarvane soetõlv (hundinui) Kadja järve kaldal
17. öised puhke-ja mõtisklushetked Tähessaarel... need kasulikud hetked, kus sai tavalisest enam endasse süüvida ja oma elu ning inimeksistentsi üle järgi mõelda... sulanduda ürgloodusega ja hingata temaga mingi hetk ühes rütmis, tajuda ta ürgtukset ning seeläbi vabaneda pikkamööda halli argipäeva kammitsaist!
18. Seassaar ja selle sigade poolt ülestuhnitud metsamaastik
19. sisenemine ürgsesse ja pimedasse Käometsa
20. Koidussaar, kui vahelüli Tähessaare ja Käometsa vahel
21. Väike-Aela järve ääres olev Käbissaar ja tema käbihunnikud
22. kosutav pisisuplus hommikupäikesepaistelises Aela järves
23. õhtune päikeseloojang ja ürgsed pilved Virla kohal
24. Tulejuusile Kadiku sepistamine teel hilisõhtuse Aela järve juurde
25. muindane purre üle Käru jõe
26. kohtumine ristimustriliste võrguseppadega teel Seassaare poole... olid seal nagu omamoodi rabavardijad või kohalikud piirkonnavolinikud
27. pruunvööt-ämblik koos oma hõbeniidilõngakeraga Aela järve kalda veeres
28. sajad-ja-sajad ümaralehised huulheinad hommikusel Hõbeniidimaal
29. pilkupüüdev ürgne puu ühel Väike-Aela pisikesel järvesaarel... oli lihtsalt üks huvitav vaatepilt... puu oma mõõdus ja suuruses oli saarest endast tublisti üle... tekkis tunne, et justkui alguses oli puu, ja siis tuli järv, ja alles kolmandana poetas ennast sinna nende vahele ka väike järvesaar ise.
30. tüütud hommikuparmud
esmakordselt sai nüüd lõpuks ära proovitud ka üks korralik öine rännak. ja pean tunnistama, et see õigustas ennast täielikult, see oli rännak unelmate maale, kus reaalsus kohtub ebareaalsusega. ainult et kui teise poole pealt veidi nuriseda siis rännaku lõppfaasis, ehk n.ö. keskhommikul… kella 8-9 vahel, tuli peale tugev rammestus ja väsimus. aga nagu ikka, meeldiv kaalus mitmekümnekordselt üle ebameeldiva, seega meldiva võit 20:1. jah, umbes sellisena võiks võrrelda seekordset meeldiva-ebameeldiva vastasseisu. rännakut võiks lugeda omamoodi klassikaks… tehtud sai midagi utoopilist ja ebatavalist… ning kogetud samamoodi midagi väga erilist… sai tehtud ajalugu. edaspidiste öiste, uduste ja ebamaiste rännakute arvustuspunktiks saab ikkagi olema Käometsa rännak.
teadmine, et öises rännakus ootab sind ees selline-ja-selline maastik ja õhkkond ning need-ja-need katsumused, on üks asi, teine asi on reaalsus ise… ja pean tunnistama, et rännaku sellest osast, kus päike hakkas koitma ning udu ja hõbeniidimaa endast märku andma, hakkas rännakule eelnenud ootus-lootus ja vaimustus allajääma rännaku reaalsele vaimustusele. tõepoolest oli midagi sellist, justkui oleksin laskunud oma kõige sügavamale alateadvuse hingesoppi ja rännanud just seal keset seda abstraktset ja ebamaist maailma. võimas tunne! rännakust endast… esimest korda saime jala maha Virla juures, see on mõni km enne Aelat. Virla juures köitis pilku omapärane päikeseloojang, kus eriliselt naljakad müto-fantaasiaolendid pilvede näol uperpallitasid taevalaotuses. hing sai kosutust ja vaim rahuldust. kellaaeg oli siis nõks enne kella 11 hilisõhtul. kui sealt edasi autoga veidi maad edasi Aelasse jõudsime ning auto ühe nurme äärde jätsime, polnud päikeseloojangust enam nagu jälgegi. ka oli ümbruskond kõrget ning tumedat metsa täis. pimedas öös edasi liikudes oli huvitav tunne - oli selline väiksemat sorti meeldiv närvikõdi... see tekkis eelkõige sellest, et ümbruskond oli suht pime ja saladuslik ega tahtnud ennast avada. ka teadmatus, mis mind järgmise põõsa taga ootab ning teadmine, et sind jälgib sada metslooma oma pisikeste silmalaugude alt, see kruvis pinget ja hoidis närvikõdi ühtlaselt kõrgel. puud ja põõsad ning nurmed ja aasad olid justkui musta riietatud ürgsed metsahaldjad, ning nende tumedad kogud ja varjud tekitasid igatahes tugevat aukartust. aga ükshetk, kui sai jõutud Aela järve manu siis laskus taaskord päikeseloojanguline ehavalgus rändajate kohale… paitas, silitas ja piserdas neid oma õhtuvärvidega… avara ürgjärve kohal tekitas see muljetavaldava vaatepildi… värvidemäng oma kõige ehedamate värvigammadega. ja huvitav oli muidugi see, et needsamused müto-fantaasiaolendid Virla taevalaotusest olid jõudnud nüüd omadega ka Aela järve kohale. kõlasid hõiked: “tasus tulla!” sealt edasi suundusime lähedalasuvate Käometsa laugaste poole, et nende vahelt välja jõuda ühele sealsele soosaarele.
laugastevaheline rännak oli taaskord täis omapärast närvikõdi… kuna nähtavus kesine siis tuligi teritada rohkem silma, kontrollida oma liikumist ja jälgida, et ühtegi vale sammu ei teeks. omamoodi huvitav – käisid nagu nõelte peal… kikivarvukil ja kotkasilm peas, et tümale maale ei astuks. see katsumus oli õnneks üsna üürike ning peatselt terendas juba soosaar ise. Soosaar oli kolmest kohast piiratud ürgsete piltilusate soolaugastega. miinuspoole pealt ehk seda, et saar ise muidugi osutus suht madalaks, sestap enamuses ka üsna mittekuivaks…kuivust küll oli seal aga kui ilusa lauka äärde pikali sai visatud siis kümnekonna minuti pärast läks külje alt niiskeks. maapind oli ikkagi suht niiske ja soosaar oli ilmselt alles viimase saja aasta jooksul sinna tekkinud... sellist täiskuiva maad seal ei olnudki. aga ometi selline nägus männimetsaline saareke keset Käometsa raba. rabavaikust katkestasid vaid metsaämma (öösorr) jorinad. midagi sellest jorinast tundus ebamaine, igatahes see pisut isegi võimendas seda maavälist efekti Tähessaarel. et kõige suuremat pimedust kuidagi seljatada, sestap otsustasime väheke süüa ja sinnasamase mättale ka mõneks tunniks külje maha panna. Mesilemb ehk sai seal veidi lebada, teised aga mitte… Tähessaare niiskus ja üksikud massakad (sääsed) tundusid sealse heaolu vaenlastena.
millest ma aga kuidagi mööda minna ei taha on saladuslik tähistaevas Tähessaare kohal… ehkki olen võhik selle koha pealt… ometigi tundusid mingid märgid justkui tuttavatena. vägisi kiskus vaimupilt mu silme ees muinasaega, mitme tuhande aasta tagusesse hämarasse aega… kus kohalikud targad, võimalik et ka tavaelanikkond, oskasid taevast kõiksugu märke ja endeid välja lugeda – Koot ja Reha, Ehatäht, Koidutäht, Taevalook, Suur Rist, Vändatähed, Orjatäht, Kuhjalava, Uus Sõel, Vana Sõel ja Sauatähed olid vast tähtsamad mille sõnumeid Taevast lugeda osati. ühesõnaga need ürgsed hetked sõnumiterohke saladusliku tähistaeva all koos üksikute maapealsete öösorri huigete-jorinatega, samuti Tähessaart ümbritseva vaikusega, olid muljetavaldavad ja jätsid oma kustutamatu jälje mu kogemustehoidlasse. kella kahest hakkas pisikese koiduvalgusena kaugustes endast märku andma lõpuks ka Päike ise. need hetked kella kahest kolmeni, mil sai lihtsalt oldud Tähessaare juures raba veeres, ja metsaämma jorinatega segatud rabavaikust kuulates, tähistaevast ja koidukuma vaadates, need olid muideks väga kiirestimuutuvad. lubagu lugeja mulle siin korraks ka oma leemikteemasse – filosofeerimisse langeda, sest asi lihtsalt oli niipalju väärt, et ka mõned sealsed mõtted siia kirja panna vastasel korral jääks mu jutt lihtsalt poolikuks… iga uus hetk tõi kaasa endaga midagi uut. kõik ümbruskond muutus, kõik oli muutuvas protsessis… hetk tagasi ei olnud enam see, mis on käesolev hetk, oli põnev lihtsalt jälgida aja kulgu. ehkki tähistaevas nende seas muutus vast kõige vähem…samas aga, mida aeg edasi, siis sai ka tema nendesse muutustesse kaasatud. koidukumaline valgusemäng Aela järve poolt lihtsalt oli sedapidi võimas, et suutis iga uue hetkega, iga uue hingetõmbega midagi uut kaasa haarata. tundsin ennast olevat justkui mingis ebamaises ajavoolus… ma ei taha öelda, et see tunne oli midagi kiiret, et aeg liiguks justkui kiiresti… ei-ei, mitte seda. aeg läks omasoodu… kuna aga inimese olmemured on sellal kuskil kaugel ära siis sestap oskame ka rohkem asju enda ümber tähele panna ja ilmselt siis ka ümbruskonda paremini (loe: detailsemalt) jälgida. pigem oli see nagu mingit moodi vabalangemine aja sees. oli kosutav ja tervistav tunne hingata aja rütmis ja tunda neid ajavibratsioone, kartmata et aeg võib sind kiirelt järgmisesse hetke kaasa viia, ilma et saaksid seda hetke lõpuni nautida. kõik pani ennast paika iga külje pealt, inimene usaldas ennast aja hoolde ja aeg hoolitses inimese rahulolu eest… kõiges oli ürgne tasakaal. ja just sellises ürgses taskaalulises olekus hakkasimegi end edasisele minekule sättima. kuna valgust, et näeks liikuda, oli nüüdseks juba piisavalt kogunenud. mööda imelisi laukaid edasi liikudes jõudsimegi järjekordsele soosaarele – Koidussaarele. kuna jõudsime sinna just kõige magusama koidukuma ajal siis sesatop ka Koidussaar. saar aga ise oli üsna pisike ja nagu Tähessaargi, selline poolkuiv, rabamätastega kaetud, kus kasvas männisalu, millest vaid mõni isend andis suurema ja ürgsema mõõdu välja. neil hetkedel sealt edasi liikudes avanes loodus sedavõrd, et kõige jaoks lihtsalt ei jätkunud silmi, saladuslik hall udu hakkas pikkamööda teed andma koidukumale ja sealne värvidemäng kaunistas vaatepilti. neelasin need hetked ahnelt endasse ja jätkasin kaaslastega teekonda, ise iga hetkega rohkem rahulolavana igast eelmisest hetkest, kuna simajas ümbruskond läks iga hetkega veel simajamaks. hakkasime ikka lähemale ja lähemale jõudma peasihtkohani – Käometsani, minu ees avanes must metsamüür, seljataha jäi maailine koidukuma. imelik kartus läbis mind sel hetkel, kui hakkasin sisenema Käometsa. mingi tundmatu, must ja salapärane maailm oli minu ees, ja oleksin justkui piiril salapärase ja veel salapärasema maailma vahel. mida kujutab endast see salapärane tundmatus? kas ma olen ikka oodatud siia? ega ma ometi ei sega teda sel varajasel hommikutunnil? ütleme nii, et hirme on erisuguseid, on neid mis panevad sind otsekohe paaniliselt põgenema, samas on neid, mis panevad sind kindlalt seisma ja sa lihtsalt enam ei julge enam sammukestki edasi minna, on aga hirme, mis panevad sind asjade üle mõtlema, mingi esmane hetk sa küll ei suuda edasi minna aga lõpuks mõistus suudab võimust võtta ja sa lähed siiski, neljas ja minu arust kõige erilisem hirmuvorm on aga see, mis paneb su südame eesootavast teadmatusest küll mitmekordselt tööle, sa kardad, aga sa ikkagi lähed sundimatult edasi… kuna meeletu teadmistejanu ja tahe teada saada midagi uut ja teistsugust kihutavad sind lihtsalt edasi. sel hetkel tunned isegi salajast rõõmu, et sind on selline eriline hirm tabanud, kuna sel hetkel huvi ümbruskonna vastu inimeses tõuseb keskmisest suuremaks, ta muutub tähelepanelikumaks ja ka vaim muutub erksamaks. mustast müürist läbi minnes mõne hetke pärast südame tuksed aeglustusid, hirm kadus ja mu ees avanes hämardane pilt laialehisest ürgsest lehtpuumetsast. varahommikune valgus ei olnud sinna veel jõudnud või kui oligi, siis vaid vähesel määral. eriliselt meeldejäävaks osutus Käometsas suure vanaldase poolmurdunud kuuse otsas kasvav väike puuvõrseke. see pani hetkeks mõtlema… pani mõtlema vana üleminekust uueks, ja sinna välja jõudes ka hetkeolukorrani - vana öö muutumisest uueks päevaks. pani mõtlema ka vana ja uue koostööst ja kooseksisteerimiest – vana annab jõudu uuele, et uus saaks oma elueesmärgid siin elus korda ajada ja vajalikud asjad korda ajada. kõik oli loogiline ja seaduspärane. ka rännukaaslastes kõlasid tagasihoidlikud rahulolumuiged. Käometsast endast veel – tundus üsnagi ürgne soosaar, mis jõudis oma läänepoolses otsas lõpuks Kadja järveni välja. nagu siis ennist juba mainitud, kattis saart (s.t. saare seda osa mida me läbisime, idast läände) ürgne laialehine lehtpuumets koos sinna sekka mõnede muindaste kuuskedega. ainult hämaras ei saanud päris täpselt aru ühest kohast saare keskel, kus oli suuremat sorti lohk ja sinna oli mõtlematute inimlaste poolt kuhjatud mingeid kilesid vms. see küll rikkus hetkeks selle puutumatu ürgse miljöö, aga kõik edasine suutis selle pisikese pettumuse siiski oluliselt varjutada. kahjuks Käometsas ei kuulnud me ühtegi käolaulu (ilmselt kalendriliselt polnud enam käolaulude aeg), see-eest aga võõrustas meid oma võrratu lauluhäälega kohalik händkakk (need uhhuu- tohuvabohu-ohohhid sobisid ürgsesse keskkonda vägagi hästi). järgmiseks võõrustas meid Kadja järv. sellisel varahommikusel tunnil oli see igatahes oma uduses keskkonnas väga salapärane ja mõistatuslik, ütleks isegi nii, et nagu unenäost kantud…või veel parem võrdlus - nagu oleksin oma alateadvuse juurde jõudnud-laskunud… järv olekski nagu meeletu ja suur alateadvus, kogu maailma tarkus… ja tajudes siis ennast seal seda ürgjõudu ja neid ürgteadmisi endasse ammutamas, suutsin tõmmata niidi ka praegusess reaalhetke… mis seal ka ei oleks, sellelaadilised võrdlused ja assotsiatsioonid on küll kummalised, aga vähemalt annavad põnevat ajaviidet ajule ja kogu inimfantaasiale, rikastades seda igakülgselt ja toites vaimu sellest meeldivast ajaviitest ja mängulisusest tekkinud heaolutundega. ja just see viimane ongi ju see peajuurikas, mis määrab ära inimeksistentsi kestvuse ja pikaealisuse. järve ääres, veidi eemal Käometsast, ühel põhjapoolsel kaldaäärsel, nn. Kalametsas (sai nimetatud just seepärast, kuna seal oli palju kalameeste poolt mahajäetud atribuutikat) tegime aga varahommikuse istumise ja söömaaja. Kalamets ise oli küll maaliline, ainult et mõtlematute inimlaste poolt sinna mahajäetud purgid, pudelid ja muu nänn kahandasid mõnevõrra selle maalilisust. aga sellegipoolest – simajad järvevaated, murakad siin-seal, kuninglikud soetõlvad (hundinuiad) – sellest piisas, et hing saaks kosutust ja vaim jääks olemasolevaga rahule. kui siia juurde lisada veel nälga kustustav hommikusöömine siis oli kõik vägagi hea. sel kellaajal 6-7 vahel hakkas rabamaastik kattuma (voi noh ta oli tgelikult juba ennem sellega kaetud, ainult, et me alles nüüd hakkasime tänu hommikupäikesele seda tähele panema) hõbedase vaibaga… tekkis n.ö. muinasjutuline Hõbeniidimaa, kus miljonid võrgusepad (loe: ämblikud) oma miljonite võrkudega andsid selleks oma tugeva ja väga hinnatud panuse. Sooema justkui oleks heaolutundest meeldivalt ohanud ja ka rabamaastik ise oleks justkui kergelt ja naudisklevalt hingama hakanud. edasine teekond (n.ö. tõeliselt muinasjutuline) kulgeski läbi selle Hõbeniidimaa avaruste Seassaare poole. südant läbis korduvalt meeldiv soojalaine… jah, need on hetked, mille nimel tasus elada… see heaolutunne siirdus südame alt igasse keha rakukesse ja sealt lõpuks tuli siis inimlapse karjatusena suust välja see “tasus tulla!”. rännukaaslased noogutasid heakskiitvalt ja meeldiv rännak jätkus. Seassaarest - eemalt tundus see igatahes ürgsem… kohapeal aga oli ürgsust vähe, seda kattis suhteliselt noor aga kõrge männimets… ja Seassaar just sellepärast, et metsemiste-orikate poolt oli sellest pea pool üles küntud. siit edasi – jõudes uuesti välja rabalagendikule, muutus ümbruskond taaskordselt… Hõbeniidimaa muutus iga hetkega aina rohkem päiksepaisteliselt kullakarvaliseks Kullakarvamaaks. päike ja palavus hakkasid esmakordselt märku andma, kellaaeg oli umbes pool kaheksa hommikul. Käometsa raba suurimaid laukaid (nn. Väike-Aela järv) mõjus samuti väga kosutavalt, tõeline idüll… järvekese keskel veel väikene saareke, saarekesel veel ürgne puukene… no mida sa hing veel ihkad, silmailu rohkem kui rubla eest. sealt edasi mõnesaja sammu pärast terendas aga juba imeilus Aela järv. päike hakkas korralikumalt kütma ja palavuseaste tõusis. väike jahutav proovisuplus vesirooside vahel panigi vast rännakule emotsioonide koha pealt lõpliku punkti. siit edasi tekkis väsimus ja iga samm muutus aina raskemaks. võimas rännak oli jõudnud oma lõpusirgele, veel mõned sammud, sealt veel mõned siis veel mõned väikesed ning peatselt olimegi kohal, tagasi Rändava Ratsu juures. lõpusirge ja viimased sada võttis küll päris läbi, jõuvarud olid otsakorral, patareid olid tühjaks käidud ja magamatus hakkas märku andma. aga üle pika aja taaskord üks korralik rännak (korralik eepiline saaga) sai teoks tehtud. tänan siinkohal kõiki Metsahaldjaid, Sooema, Metsaämma, Järvevana, händkakku, miljoneid võrguseppasid ja muid tegelasi, nii väikeseid kui ka suuri (keda me küll ei näinud, kuid kelle hingeõhku ja südametukslemist me ometi tajusime), kes kõik andsid oma panuse, et see retk just selline ürgne ja meeldejääv, kogemuste-ja teadmisterohke ning abstraktne ja muinasjutuline tuli. jah… etendus on läbi aga muljed, emotsioonid ja helged mälestused jäävad, võib olla tekib ka mõni väike legend või lugulaulgi sinna juurde, kes teab, elame näeme. veelkord tuhat tänu kõikidele selles näitemängus osalenutele - kõigi roll ja panus sellesse oli HIN-DA-MA-TU.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar