Laupäev, 27. veebruar 2010

Kiigumäe rännak 24.02.2010

lumemonstrum

ohvriandidega üle külvatud Kõveroks-Mänd

puuseen ja sellele toetuv lumemüts

sumerliku hoiakuga lumemehike kolme ufoliku tundlaga otsa ees

Maalilemb oma kunstiteosega

Irvhammas

Kõverik-puu Kasemäe sissepääsu lävel

salapärane lumeskulptuur, nagu mingi nokkloom

palvetav Lumehaldjas

Maalilembe põlvekõnd (NB! mitte põlvetõstekond vaid just põlvekõnd ehk kõnd põlvedel), lõpus oli üks 2-3meetrine lõik, mis lihtsalt tuli põlvedel läbida... sest teisiti ei saanud

Maalilemb on unustanud ennast Metsavana hambavahesse

Metsavana lumehambad

arhailine seenepuu

arhailine seenepuu

müstiline ebakaselik Kasepuu

Maalilembe "okkaline" tee eesmärkide poole

Lumekoll metsarajal

Maalilemb lõunasöögilauas mõtteid heietamas

pikad lumised ürgpuud enne Kiigumäe soometsa

Kiigumäe rännak:
Osalejad: Maalilemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 3,5 km (sellest 2km moodustas põlvetõstekõnd ja 1,5km mööda mugavat maanteed)
Asukoht: Kiigumäe soo, Kaiu vald, Raplamaa

noo nii, mõni sõna siis ka Kiigumäe rännakust. oli tõsine rännak. pani proovile kogu inimliku osavuse ja tahtejõu. rännakus oli palju kunsti, nii looduslikku, kui ka tehislikku ehk rändajate endi poolt kujundatud. nagu ikka talviste rännakute puhul, sai mõeldud ka looduse peale, kohalikud tee peale jäänud männi-ja kuusejussid said lumeikkest vabastatud ja meie poolt sissetallatud rajast võib nüüdsest saada loomadele logistiliselt hea liiklemistee. raskusastme kohapealt oli osaliselt aga vahest kõige raskem rännak (ja seda just rännaku esimene pool – 1 km, kuna rännaku teine pool, mil jõudsime ühele muistsele metsateele - seal kulges rännak juba tükk maad kergemalt) kuigi kui pärastisest väsimusest rääkida siis oli see keskmine, füüsiliselt näiteks ei tundnud end pärastiselt nii väsinuna kui pärast Kääraku rännakut (mis on vast siiamaani kõige väsitavam olnud). miks raske? kuna lumi oli pea enamuse ajast kubemeni ja pea enamuse ajast oli lumi ka üsna “kivistunud” ehk läbimatu... võrdluseks: eelmiste rännakute põlvini ja kubemeni tunduv lumi oli igatahes siis kordades pehmem ja seetõttu ikkagi palju kergemini läbitavam. niisiis, lumi oli kohati üsna kihistunud ja jäiseks muutunud ja sellest läbiminemine nõudis suurt inimlikku pingutust. naljakas vahemärkus on siin see, et lumi oli kohati nii kõva, et sain mõnes kohas isegi paar sammu teha lume peal… lumme vajumata… peaks ütlema, et oli väga uudne kogemus… väga jumalik. väga “kivistunud-kihistunud” lumi oli aga eeskätt just metsa vahel, suurte puude all… seal olid suurtelt kuuse-ja männipuudelt aeg-ajalt pinnase peale ja üksteise otsa kukkuvad suured lumetükid tekitanudki tugeva lumekihi, mille peal võis kohati tõesti lausa käia. kunstist… sellisel ajal metsa vahel liikudes võib kõikjal kohata naljakaid lumetaieseid – alates kollinägudega tegelastest ja erinevatest loomadest kuni lõpetades haldjapoosis oleva pühakujuga. osadele sai ka ise kätt või rännukeppi juurde pandud, et kuju täiuslikum tuleks, osad aga olid juba originaalis päris täiuslikud ja kiirgasid ehedat metsalikku salapära. mis muud, kui tundsime suures metsas rõõmu pisikestest asjadest. väga huvitav kokkupuude oli tagasiteel üksiku seenepuuga, mis kasvas keset ühte lagendikku. seenepuu, mis seenepuu... seenepuu aga just seepärast, et oli kaetud paljude huvitavate seenesortidega. väga kosutav oli igatahes näha sellist asja taleveaegu, suvel poleks see ehk enam nii huvitav olnud… aga talvel andsid sellele tugeva plussi juurde just seente peale toetuvad lumemütsid… väga eriline vaatepilt. lõunapaus sai tehtud enam vähem tavalises kohas, ja mitte mingil soosaarel nagu ennist on juhtunud, kuna olime marsruudist natuke kõrvale kaldunud. see kõrvalekaldumine ajendaski meid kauaoodatud söögipausi ette võtma eriolukorrana esimeses võimalikus kohas, kus oli vähegi puid ja vähegi vaadet… ja ainuke meeldejääv asi oli seal vast väheke teistest vanem-ja-tõsisem männihakatis, kuhu me hiljem ka oma metsaannid jätsime. toit maitses hästi ja nagu ikka talvisel ajal peale korralikku lõunapausi olime selle lõpuks nii maha jahtunud, et tundsime kuidas Kümavana asus sõrmeotsi näpistama. sestap oligi peale toidukorda olev metsaandide jagamine üsna vaevaline, kuna sõrmed olid juba suht kanged. edasi jõudsime Kasemäele (Kasemägi sellepärast, et mäe keskel oleval lagendikul kasvas viis-kuus keskmise vanusega kasehärrat), mis oli soosaare moodi mäeke, kust läks läbi muistne tee (kaardi järgi Eest-Põlliku tee), mis viiski meid teises(t) suunas(t) lähemale meie Rändava Ratsuni. viimasel teelõigul sai kohatud veel seenepuud, lodjamarjapõõsaid ning jahimeeste metsaonni, viimast aga juba päris suure tee ääres. enne oma Ratsu juurde jõudmist sai veel abi osutatud Kõrgemäelastele, kelle kaubik oli lumme kinni jäänud. meie käest sai pika pai ka Kõrgemäe Pähkel (kohaliku pere hundikoer). mõni samm enne autot tegime veel viimase lükke, Lagisoost alguse saanud traditsionaalse lummesukeldumise, kahjuks aga seekord ei õnnestunud see nii hästi, kui eelmine kord. kuna lumi oli suht jäine ja külmunud-kivistunud siis mu nägu lihtsalt libises lumest üle, mitte lumme nagu peaks. lõppsõna: rännak oli huvitav ja vaheldusrikas, erinevad metsatüübid, erinevad raskusastmed, erinevad looduslikud iseärasused, kahju ainult, et ei jõudnud plaanitud Kiigumäe soosaartele… see oleks kindlasti rännakule kõva poole juurde andnud. aga vahelduse mõttes päris hea... kes ütles, et kõik läheb alati nii nagu peab või nii nagu plaanitud… rännak ongi just seepärast põnev, et ees ootab sind teadmatus ja seiklused, mis panevad proovile su teadmised ja oskused ning loodus ja Metsavana omalt poolt rikastavad sind uute teadmiste ja kogemustega.

Kiigumäe top 24:
1. ihaldatud lõunasöök Kõveroksa-Männi seltsis
2. arhailine seenepuu
3. müstiline kasepuu Kõrgemäe lähedal
4. silmside Irvhambaga
5. tutvumine uue sõbraga - Kõrgemäe Pähkliga
6. palvetav Lumehaldjas Kasemäe juures
7. ohvriandide jagamine
8. muistne Kasemägi
9. kuuse-ning männijusside lumeikkest vabastamine
10. Metsavana lumehambad
11. jumalikud hetked lume peal kõndimisest
12. salapärased kaarjad puud
13. pikad taevalaotusse ulatuvad lumepuud
14. Kõrgemäe kaubiku lumest väljalükkamine
15. Lumepapagoi
15. Maalembese soomeugrilik Fazeri shokolaad
16. puudest moodustunud tunnel Kõrgemäe kraavi kohal
17. Kõrgemäe kraavi ületamine
18. Lumeiguaan
19. põline Kuusk
20. Põdramets ja põtrade poolt järatud männid
21. jahimeeste vahiposti külastamine
22. lodjapuupõõsad koos lodjapuumarjadega
23. sumerlik Lumemehike suure tee ääres

24. ebaõnnestunud lummesukeldumine Kõrgemäe juures

Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Lagisoo "Sõbrapäeva" rännak 14.02.2010

lummetuisanud jäljed Lagisoole eelnenud metsa vahel

müstiline lumemuster Kännussaarel

põtrade poolt järatud puu

nagu suu või silm

ja kõikjal lumised muhud... nii väiksed kui ka suured

Maaliline rabamaastik Lagisoos

Kännussaar lähivaates

maaliline rabamaastik Lagisoos

legendaarne Kännussaare känd

lumine maastik Lagisoole eelnenud metsa vahel

Härks heategevustöödel, vabastamas kuusepuud lumeikkest

lumi on mõne männi kohe päris maadligi surunud

Härksi puhkehetk Lagisoo kraavi juures

Soolemb peale lummesukeldumist

tõeline silmarõõm matkaotile - legendaarne Lumelohe. ehe näide sellest, et oskus rõõmu tunda väikestest asjadest on ülimalt edasiviiv ja garanteerib pikaajalise heaolutunde, mida meenutades tuleb ka veel pikka aega hiljem muie suunurka

Ükssilm-Männivana Lagisoos valvet pidamas

varjude- ja värvidemäng lumel

mõned lumetükid olid justkui katkised riidelapid, mille august paistis sinitaevas

Lagisoo "Sõbrapäeva" rännak:
Osalejad: Härghein, Soolemb
Distantsi pikkus: 2,5 km
Asukoht: Lagisoo, Kõue vald, Harjumaa


ehkki rännak ei olnud kuigi pikk, vaid mõned kilomeetrid (2,5km kokku), oli selle raskusaste viidud pea maksimumini ning teisalt, ka emotsioone kogunes üllatavalt lühikese matka kohta päris palju ja ka ajaliselt ei olnud ta teab mis lühike – tugevad kolm ja pool tundi. ei tahaks ennast korrata, aga tundub, et selle talve üks märksõnasid rännakuks looduses on kindlasti põlvetõstekõnd. säärast lumeuputust ei mäletagi nagu oma täiskasvanueast, viimati vast õige kauges lapsepõlves sai seda kogetud ja sellest vaimustuses oldud. nüüd siis taas kordusid need nostalgilised hetked. keskmiselt oli lund natuke üle põlve ja natuke alla kubeme, et kuskile sinna vahepeale. seega üsna parajalt. teadjam silm võis ka märgata, et nii mõneski raskemas kohas muutus Härgheina (edaspidi lühendatult Härks) samm ebalevaks ja pilk ebakindlaks, aga kui tõsine, pika staazhiga matkaott, ei näidanud ta seda eriti välja. rännak algas suht reipalt, täispuhanud nägudega matkaotid alustasid mõnusa tempoga… ka lund oli mõnusalt aga tundus, et see esialgu ei häirinud kedagi. vahest ehk Härks vaatas mõnele suuremale lumevaalule natuke kõõrdi ja vältis neid. esimesed pisirõõmud tulidki kohe – mingi metslooma jäljed (ilmselt metskits), põdra poolt järatud puud, kopsusamblik oma talvises miljöös… misjärel jõudis järg n.ö. magustoidu kätte – kokkupuude lumelohega. see oli tüüpilisele stressilinnas elavale vurlele tõeline silmarööm. eriti veel siis, kui tandem Soolemb-Härghein jagas matsu ära ja sooritas sealsamas ka imelise kunsttüki, kus lumelohe sai pähe nii silmad kui ka suu, ning kõigile vajalik heatujuemotsioon suure algustähega oligi viidud ülivõrdesse. rännak jätkus, järgnesid uued toimingud ehk järjekordne heategevus, inspireerituna “Osooni” saatest, milleks oli seekord kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine. nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas ilmavalgust nägema, nii mõnigi kuuse-ja männijuss sai taas selja sirgeks ajada… kuna see toiming oli meile tõesti uudne siis sestap oli ka rõõm sellest suurem, eriti veel kui näed tulemust, kui unustad end oma kätetood vaatama… süda lööb siis magusalt põks-põks ning… tehtud heategu tõstab meeldivalt tuju. edasi sai jõutud Lagisoole. sealses rabas valitsev värvidemäng, sinitaevas, päike, muinasjutulised männijändrikud ning looduslik ilu võimendas olemasolevat eufooriatunnet veelgi ning andis lisajõudu edasiminekuks. siiski oli juba märgata ka väsimusemärke ja oli ka ilmne, sest käidud oli juba üle kilomeetri põlvetõstekõndi. unustamatud vaated Lagisoos viisid sõna otseses mõttes emotsioonid lakke… võib olla ongi see just Lagisoo eritunnus ;o) ürgne loodus paitas hinge ja silm sai rahuldust. nendele hetkedele tagasi mõeldes püüdsin mõttes haarata sellest vaatepildist maksimumi, hõljuda selles olustikus, lasta see endast läbi, puhastada ennast nende vaatepiltidega ja lihtsalt nautida-nautida-nautida. peatselt jõdsime ka Kännusaarele, ehkki viimased sada meetrit selleni olid vägagi vaevalised, tundus et saar ei taha kuidagi ega kuidagi ennast kätte anda, vahemaa meie ja saare vahel vähenes kuidagi väga vaevaliselt, kordus n.ö. Kääraku sündroom, kus ka Kaaressaar ei tahtnud end kuidagi kätte anda.
Kännusaar saigi kohe ristitud ilmatu suure kännu järgi. ilmselt oli lähiaastatel Tuulevana võimsa kuuse maha murdnud ja sellest vaid väärika kännu n.ö. kasvama jätnud.
Kännusaare puhkus oli kosutav, kulus täiega marjaks ära, kes sõi, kes lesis niisama. saare huvitavam tähelepanek oli vast puude all olev lumemuster, mis kiirgas nii ehedat kunsti, et jäi mulje, et keegi kunstilemb oli neid äsja tegemas käind. saladuse hammustas esimesena läbi Härks. need olevat lumetükid, mis langevad puudelt maha lumele ja tekitavadki sel viisil lumele mustri. müstikalt oli loor maha heidetud. aga siiski olid need kukkumised lumele kuidagi ebatavaliselt loogilised ja kunstipärased, seal oli ristkülikuid, ringe, ruute ja kolmnurkasid, ühesõnaga igavene mustrijada… kõikvõimas loodus suutis taaskord mind lummata oma ebatavalisusega.
enne kui lõplikult jahe hakkas, asusime tagasiteele. see kulges kordades kiiremini kui edasiminek, sest rada oli juba valmis tallatud ja ka ümbruskond suuremalt jaolt nähtud. veel enne lõplikku kohalejõudmist Hõbevalge (Härksi auto VW Passat, hõbedat värvi) juurde sai lumme pikali visatud ja sõbrapäeva talvenaudinguid pikendatud. Lagisoo laeks jäid aga kindlasti legendaarsed lummesukeldumised mõned meetrid enne Hõbevalgeni jõudmist. see oli midagi väga põhjamaist, lihtsat ja tervistavat, n.ö. täisrituaal enesepuhastamiseks, et Tiigriaastat puhtana puhtalt leheküljelt alustada. pean tunnistama, et see, mismoodi Härks lumme sukeldus ja väänles seal kui noor angerjas, oli väga-väga muljetavaldav… ja vaevalt et ma isegi kehvem olin, kui juba sukelduda siis täiega… võtta lumelt ja talvelt viimast, kõik mis võtta annab… sellega jäädvustub ju ka see ilus talv meisse kauemaks ja ehedamalt. vast oleks siinkohal tabav öelda, et lumi imes kõik stressimahlad endasse ;o) NB! kallis tugitoolimatkaja, kui sa hetkel neid ridu loed, siis võta teadmiseks, et ka lummesukeldumisel ja lummesukeldumisel on vahe sees, liiga uljas ja avatud lummesukeldumine võõras ja tundmatus kohas liiga väheste riietega ja vähe karastunud organismile võib vastupidi, isegi ohtlik ja kahjulik olla.

Lagisoo Top 20:
1. legendaarne Lummesukeldumine
2. lembehetked Lumelohe seltsis
3. maalilised vaated Lagisoos
4. kuuse-ja männijusside lumeikkest vabastamine
5. puhkehetk Kännussaarel
6. Kännussaare Känd
7. lumemustrid Kännussaarel
8. lumme pikaleviskamine ja seal lamamine
9. Ükssilm-Männivana Lagisoos
10. Härgheina mikstuuri sissevõtmine
11. Põdra poolt järatud puud
12. Trulla marmelaadi söömine
13. Härksi ülimaitsva termosetee joomine
14. ohtra kahja pritsimine Virla-Paunaste teele
15. Kännussaar oma ürgses ilus
16. libahunt ja libahundikrants Kõue teel
17. kraavi ületamine
18. varjudemäng Lagisoo mändide vahel
19. kõikjal maalilised lumemuhud (selle all võisid ilmselt olla väiksed kuused-männid, mille lumi oli tervikuna ära katnud)
20. enne rännakule asumist intsident Soolembese lukuga (tükk aega ei saanud kinni ega lahti)

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Leetse rännak 06.02.2010

purikalised on paekivilahmakad endasse mätsinud

mere poolt uuristatud koobas paekivimassiivis

aja ja mere poolt lihvitud paekiviseinad

hetkeline päikesevalgus on langenud üksikule lumesaarele

vaade jääkardinate taga olevast varjualusest

taamal hulpimas üksik jäämäeke, eespool on aga jää maasetetest ebatalviselt oranzhikaks tõmbunud

vigurlikud purikalised

jääkardinatetagune pelgupaik

jääkardinatetagune pelgupaik eemalt vaadates

Leetse rännak:
Osalejad: Grillilemb, Siisik, Päiksejuus, Soolemb
Distantsi pikkus: 4 km
Asukoht: Pakri poolsaare põhjarannik, Harjumaa