huvitav küsimus… ma arvan, et siin peaks ajas tagasi minema 2004. ja 2005. aastasse… tegin nüüd selleks ekstra väikese uurimistöö…ja tuli välja, et esimene tutvus (selline meeldejääv, millest sai alguse ka praeguse ajani püsiv matkakirg) loodusega sai tehtud 2.mail 2004 aastal, kui matkasin oma elukaaslase Leenaga (matkanimi Siidikäpp) Jõgevamaal Elistvere Loomapargi juurest Elistvere järve äärde, ja kus saatjaks oli meile mu maamehest klassivend Mihkel (matkanimi Mesilemb)… laudtee viis Elistvere järve äärde, kus oli ka vaatetorn. sellest päriselt muidugi veel ei piisanud, et kohe võtta seljakott ja hakata ise kohe omal käel matkama… aga see tekitas mingi väikse huvi… retk ise oli põnev… Mihkel rääkis erinevatest metsataimedest ja näitas ka humalat, taime mis on üks õlle koostisosasid (see on siiamaani selgelt meeles ;o)). tajusin, et läbi looduse rännates võib palju huvitavat tundma õppida. ja mets, mida läbisime oli ka selline huvitav salumetsa-lodumetsa vahetüüp… kuhu ma nagu ennist polnudki niimoodi sattunud. edasised matkad – sealt näiteks Riisa soomatk (26.06.2004) Tori kanuumatka raames, oligi vast see matk… mis süstis minusse suure austuse soode ja rabade vastu…ja hetk mil ma esmakordselt läbisin oma elus laudteed ja nägin oma elus tõelist raba… siinkohal pean heameelega meeles oma sõpra Rauli, kes mind Tori kanuumatkale meelitas. tagasivaates pean tunnistama, et selle retkega sai tehtud ajalugu, minust hakkas pikkamööda saama Soolembene… ehkki ma seda siis ise veel ei teadvustanud… samas alateadvuses oli minust juba pisikene “Soolembene” valmis vormitud. 2005 aasta suvi oli mu elus murranguline… selles mõttes, et ma ISE korraldasin oma lähikondsetele ESIMEST KORDA väikese matka moodi tuuri, millel nimeks “Avasta Eestimaad - Harjumaa ja Raplamaa mõisad”. läbitud sai päeva jooksul umbes 15 mõisa ja muinaslinnust… nende juurde käisid loomulikult ka väikesed matkad, nagu Keava linnusemäele… Varbola muinaslinnuse ümber, Loone linnusele, Ingliste ürgses mõisapargis, Keila mõsapargis, Harku mõisapargis ning Vääna mõisapargis… matkade suhtes oli see muidugi kõik tagasihoidlik ja väiksekaliibriline aga sellest tol hetkel mulle piisas, et tekiks suurem huvi. tundus, et pärast seda retke mu matkatõmme hakkas süvenema… retk kuhjas endasse sadu huvitavaid ja meeldejäävaid emotsioone… alates meie kultuurist ja ajaloost kuni looduse mitmevärvilisuseni ja ürglooduseni välja. sealt edasi kerin ajaratast 2006. aasta mai lõppu… mil ilmselt tekkis visuaalne murrang – esimest korda tajusin end tõelisel muinasjutumaal – teises dimensioonis… see juhtus Pärnumaal, Soontaganal. võib olla oli see sellest, et olime seal Leenaga kahekesti ja teisi turiste ei olnud… ei tea täpselt, võib olla oli efekt saadud seeläbi, et oli tõeliselt ilus kevadpäev… kõikvõimalikud lilled ja taimed olid oma ilusas kevadsüütus rüüs ja õitsesid silmipimestavalt ilusasti – nurmenukk, võilill jt… ka õitses õunapuu võrratult… ühesõnaga ülimalt ilus aeg. kõik metsaäärsed alad ja põllud olid kaetud selle ilusa vaibaga. sealt edasi on matkaisu aastast aastasse järjest suuremaks kasvanud.
mida tähendab loodus mulle?
see tähendab paljut, väga paljut… alustame sellest, et looduses on puhas õhk, rahu ja vaikus ja siin sinu ümber on ümbrus oma kõige süütumal kujul (sellisel nagu Vanajumal teda kunagi on loonud)… selline ürgne ja puutumatu… erinevalt linnadest ja linnaäärsetest aladest, kus kõik on reeglipärane ja ette teada… ning hooldatud (ja kui ei ole hooldatud siis on prahti ja prügi täis). see siin on koht, mis on eemal linnakärast ja muudest stressikeskkondadest… koht, kus ma vabanen linnakammitsaist. looduses ma avanen, muutun iseendaks… võib öelda ka, et parem osa minust tuleb välja. miks ikkagi loodus on selline, et paneb mind sedaviisi teistmoodi mõtlema ja olema? leian, et loodus on selline keskkond, mida iseloomustab ebatavalisus ja muinasjutulisus… siin hakkad uskuma loodus-ja metsavaimudesse.. siin võid mõelda ennast aegades tagasi ja tunda, mida tajus ja tundis meie esivanem rännates või liikudes mööda neid metsa-ja sooradu või mida tundis see eestlane, kes põgenes vaenlaste, koerakoonlaste või pardiajajate eest pelgupaikadesse, üksikutele soosaartele… mida ta tundis, ööbides tähistaeva all?… meie ajalugu ja kultuur, see kõik käib sinust justkui läbi… ürgsetes metsades hakkad nägema justkui mingeid visioone… samuti sümboleid-märke…kõik tundub huvitav ja salapärane… siin kohapeal olles tajud nagu esialgu miskit korrapäratust… see meeldib mulle… tunnen sellest suurt naudingut… samas lähen sügavuti edasi selles korrapäratuses… ja ühtäkki avastan, et see ei olegi mingi korrapäratus… vaid hoopis ilmselge korrapära… selline ürgne looduslik korrapära… mida hakkad alles siis mõistma, kui sadu ja sadu kordi oled matkanud ja sellistes oludes vibinud… see avastamisrõõm on aga veel võimsam kui heameel tavalisest looduslikust korrapäratusest. kõik taimed, loomad, linnud ja putukadki sinna juurde – kõik need olendid tekitavad minus austust Metsavana ja metsavaimude suhtes…kõike ümbritseb saladuseloor… avastamist on vägagi palju… metsas on kõik asjad, kas siis marjad, puud, põõsad ja loomad ning taimedki nagu mingid omamoodi mikromaailmad, mis kätkevad endas kodeeritud teadmisi tervest maailmast… kui me vaid oskame neid lahti deshifreerida… juba see, et erinevatel taimedel on elupäästja või ravitseja roll näitab kasvõi seda, et Metsavana pole neid metsa vahele pildunud niisama…. igal asjal siin maailmas on oma tagamõte... ja looduses on need tagamõtted kõige loogilisemas ja arusaadavamas konditsioonis.
2) mis teeb matkast matka…rännakust rännaku? mida see peab endas kätkema, et see oleks täiuslik?
mitmekesisus… igala matkal peab olema oma sissejuhatus, sisu ja lõppsõna ehk lõppvaatus… samuti peab olema oma legend… igal matkal peab olema ka hiljem oma lugu rääkida… et ta ka järgmistele põlvedele midagi edasi anda suudaks. iga matk peaks olema ka õpetlik, nii kogemuste kui ka looduse ja inimeste vallas… samuti rikastama su fantaasiaid ja inspiratioonivõimet… ühesõnaga võin julgelt väita, et üks väike ühepäevane matk eestimaa ürgloodusess võrdub vabalt ülemaailmse sajapäevase rännaku mikrovariandiga. tuleb vaid osata need seosed ära tunda.
3) kas loodusearmastust saab õppida või saab seda saavutada selle läbi, kui keegi sunnib sind selleks…või tuleb see kõik iseenesest inimese küpsusega?
loodusearmastust saab küll õppida… aga kui tahet ei ole… siis vaevalt, et sellest midagi erilist välja koorub… tahe peab suunama… tahe aga tekib küpsusega.
4) kirjelda paari sõnaga oma unelmate metsa või kohta looduses, kus tahaksid veeta öö ja kirjelda ka seda, mida tahaksid seal kogeda?
see koht peaks olema võimalikult ürgne… mingi veesilm kindlasti rikastaks selle olemise seal… aga võib ka ilma selleta… mida ma tahaksin seal kogeda? lihtsalt sulanduda loodusega, muutuda temaga üheks tervikuks… ja hingata sellega ühes rütmis. seda on tegelikult ju hästi vähe… samas, see tunne aga on see-eest ülivõimas.
5) mida oleks vaja või mis peaks kindlasti kaasas olema matkale/rännakule minnes… ma mõtlen nii emotsionaalses plaanis kui ka füüsiliselt, mis riistvara või tarkvara peab seal ilmtingimata olema?
rännakule minnes võtta esmajoones kaasa hea tuju ja tahe matk lõpuni minna. see olgu alati asi number üks. füüsilise koha pealt – kompass, kaart, söögipoolis, ka väike apteek, fotokas – kui parim matkajäädvustaja, ning muidugi nuga, taskulamp ja ka väike säks (kirves).
6) mida kindlasti ei tohi matkale/rännakule kaasa võtta?
halba tuju ja tööprobleeme ei tohiks kindlasti kaasa võtta. ka telefoniga pikalt metsas rääkida ei ole soovitav… linnud-loomad, ka putukad ja Metsavaimud jooksevad selle peale eest ära koos kõige metsa võlude ja värvidega.
7) sinu lemmikaastaeg matkamiseks?
hiliskevad. eriti aeg mai teisest poolest kuni juuni keskpaigani. superilus, süütu ja värvikirev on siis kõik.
8) mida hindad kõige enam kaasmatkajas ja mida laidaksid?
hindan - tahet lõpuni minna ja positiivse laine peal püsimist, isegi kui väsimus kipub võimust võtma… mida laidan?– hädaldamist… see rikub üldise matkameeleolu… isegi kui matk on raske… iga hädaldamine sinna juurde teeb aga selle veel raskemaks.
9) milliseid iseloomuomadusi on rännakud aidanud sul täiustada? mil moel on nad sind paremaks inimeseks teinud, juhul muidugi, kui on teinud?
kannatlikkust, mitteallaandlikust (matkadel olen olnud tavaliselt viimane, kes püssi põõsasse viskab… ja eesmärgist loobub ;o)), sihikindlust, tahtejõudu, tahet raskustele silma viidata…
üleüldse nagu juba üleval pool mainisin… looduses tuleb minust just see parem osa välja… ma muutun selliseks, milliseks Vanajumal on mind tegelikult on siia maailma loonud.
10) mida soovid teistele matkajatele ja algajatele, kes veel alles alustamas oma matkade ja rännakute karjääri?
sihikindlust ettevõetud asjade lõpuleviimiseks ja kainet meelt matka raskuste hindamisel.. ning seeläbi muidugi ka oma varustuse ja vaimu ettevalmistamisel.
11) keda tänad antud blogi valmimise eest?
tänan oma head sõpra ja rännuselli - Leemelembe! ei keegi muu kui tema käis mulle 2009 aasta suvest peale, et mingisugunegi jäädvustus, arhiveerimine olemasolevatest rännakutest saaks lõpuks ometi tehtud... ja tõesti lõpuks siis 2010aasta jaanuari esimesteks päevadeks kandsid tema ponnistused ka vilja - esimesed tekstiread ja esimesed pildid said lisatud ja sealt edasi on asi kulgenud peatusteta.