esmaspäev, 29. veebruar 2016

Lohjajärve rännak 27.02.2016

igati paslikud värvid Vabariigi aastapäeva järgse rännaku algushetkedesse. läbi sellise trikoloori toimuski sellesse rännakusse sisenemine. Käidraniidu väli

vahva tõrviku ja mõõkadega kaunistatud sümboolika ümmargusel helkuril. rännuline Hedi oli Lohja järve lõunakalda juures juhtumisi oma helkuri ära kaotanud ja täiesti juhuslikult leiti see ka hetk hiljem teiste kaasrännuliste poolt üles. kuva taustal ruttav rännuline Martin

esimene tõsisem takistus oli Lohja järve lõunakalda lähedal olev kraavide ristumiskoht. vasakul ja paremal pool olev kraav kannab nimetust Ristoru kraav. ehkki üle kraavi läks koprasild, oli see siiski üsna ebakindel ja vildakas. Martin (ruugerohelises) ja Jõhvikalemb (sinises) ehitamas parajasti vanale koprasillale peale uut inimsilda, mis kannaks peale kobraste ka inimesi. teispool kallast tagapool püsti seisvad Pihlapiiga (valgerohelises) ja Hedi (sinises) jälgivad põnevusega silla peal olijate usinaid toimetamisi. Lohja järve lõunakalda lähedal olev kraavide ristumiskoht

rännuline Tuuli (valgepunatäpilises) rännuliste Martini ja Jõhvikalembese poolt turvalisemaks muudetud silla peal samm sammult teisele kaldale liikumas. eriline abivahend ja julgestus edasiminekuks oli siin muidugi ka pikk käsipuu, millest sai kinni hoida

 lumised kuuselaaned Sinikumäest edelas ja Lohja järvest kagus

kohati viskas loodus ka ürgseid ja mõne nurga alt ka väga ürgseid toone sisse. äsjasadanud lumivalgesuse taustal mõjus kindlasti mõni asi ka ürgsemalt kui muidu. kuuselaaned Sinikumäest edelas

üksikult võis sadade ja tuhande suurte ja väikeste kuuskede vahel leiduda ka mõni suursugune haab. Sinikumäest edelas olev laanemets

kännupessi (fomitopsis pinicola) lumivalges peakattes joonistub välja kotka ninaga paremale alla vaatav mehepea

veel kännupesside uhkeid peakatteid

... ja mõni veel. ürgsed laaned Sinikumäest edelas

rännaku jätk läbi lumiste laante. väärib tähelepanu, et palju oli suurte nõglapuude vahel peale sirgumas ka uue põlvkonna kuusehakatisi. neid oli kõikjal sadu ja sadu

sinitaevas Sinikumäest lõuna olevate ürglaante kohal. sellise sinisuse all sai tehtud ka esimene kehakinnituse peatus

taevasinisusele tuli kohe järgi ka päevapaiste, mis lisas lumisele metsamaastikule siin-seal kuldseid valguselaike. Sinikumäest lõunas olev kuuselaanik

huvitava serva-ja laigujooksuga kaseleht, kelle tipuserva külge olid kinnitunud ka sillerdavad jäätükid. olles siin kui pealtnäha üks täiesti tavaline asjake, suutis see ometi selle märkaja suunurgad mõneks heaks hetkeks ülespoole nihutada

auväravate alt läbiminek. vasakult paremale: Pihlapiiga, Tuuli, Keily, Katriin, Hiiulemb. Sinikumäest kagus olev kuuselaanik

kolm lähestikku kasvavat kuusepuud olid murdunud ühel kõrgusel. need meenutasid justnagu mingeid poste või maa sisse torgatud vaiasid. edaspidi on kohta mainitud kui Vaiamets. kuuselaanik Sinikumäest kagus

puudemurruline ürgmets Sinikumäest kagus ja Vaiametsast idas

takistused teel. korralik puudemurd. Sinikumäest kagus olev ürgmets

vapper Jõhvikalemb seiramas isaliku pilguga tagantpoolt tulevaid ja takistusi osavalt seljatavaid tulijaid. ürglaaned Sinikumäest kagus

rännuliste magusad puhkehetked Tõlli oja ääres Sinikumäest kagus. teatud andmetele tuginedes on mõned vanema põlvkonna esindajad oja nimetanud ka Tõlkojaks. Tõlli oja teati rahvajuttude järgi olevat olnud väga pärlirohke. ebapärlikarp (margaritifera margaritifera) on hetkel I kategooria looduskaitsealune liik Eestis, I kategooriasse kuulub ta ka Eesti Punase raamatu järgi. selle kohta üks huvitavamaid pajatusi kõlab järgmiselt: "Kuusalu kihelkonnas Lohja järves ja Tõlk jões on vanaste pärlid leitud. Kolga Jaani pärlid olla õige kallid olnud. minu ema isa ja ema vennad (umbes 110. a. tagasi) olid ka otsimas käind, ootand millal kõige ilusamaks läind. minu venna tütrel Elsa Heimbergil Järvamaal Lehtse jaama juures on üks Kolga Jaani pärli olemas sõrmuse sees. umbes 70 a. tagasi ajand Kolga Jaani krahv kõik rahva kokku ja lasknud kõik karbid välja korjata ja läbi vaadata. selle juures juba rikuti neist palju ära pääle selle pilluti neid järve tagasi sinna õhukeste kohta kust läbi sõideti ja teisel päeval just sõnniku vedajad läbi käisid. nüüd leidub mõni üksik karp. kord olla krahvi proua Kolga Jaani pärlite lindi ära kaotand ja kuulutan et maksab 400 rubla panko raha leidjale. see oli 60-70 a. tagasi." (Pühalepas 1924.a.)

Pihlapiiga puhkehetk Tõlli oja juures

Sinikumäe sinitaevas. Sinikumäe kagunurk

kõndides Sinikumäe kesk-idaosas asuva valli peal. see vall oli üsna huvitav - mõne sammu laiune ja umbes 2 kuni 3 jala kõrgune ning see piiras tasast maa-ala, mis pindalas väljendatuna oli umbes 2,4 hektarit. lisaks sellele, maastiku reljeeffotol näeb see vallidest moodustis välja kui kirde suunas vaatav lind. tõsi jah, nokakohta tal seal ei ole. aga muidu kuidagi enam-vähem niimoodi. mis salapärane vall see küll olla võib, mis nõnda omanäoliselt siin jookseb, oli see tervenisti looduse poolt selliseks kujundatud või oli seda teatud kohtades ka inimlaps kunagi kujundamas käinud - need küsimused jäid kummitama. linnamäe jaoks strateegiliselt üsna hea paik. ka ideaalne paik mingiks kultuskohaks. järv jäi siit umbes 0,6 versta lääne poole. ka meri polnud siit teab mis kaugel, kõigest 2 versta kaugusel põhja-loode suunas. 3 versta kaugusel lõunas Kolgakülas asus muinasaegne asulakoht

ausõna peal lumetüki küljes rippuv eriskummaline jääkujund. Sinikumäe linnukujulise valli põhja-kirdeserv

sama jääkujund vaadatuna natuke teise nurga alt. huvitav on see, et võrreldes eelneva kuvaga lisandusid siia juurde ja peale mitmed muud rohkem sinisele kaldu olevad toonid. see sinisus pani mõtlema. kas polnud siit minna ainult mõni samm Sinikumäe nime tähenduse algupära lahtimõtestamisel? igatahes kui see sinisus sõnumina ei tahtnudki hetkest lähtuvalt midagi muud väga olulist öelda, oli kindel siiski see, et see sobis siia ja oli igati teemakohane. teemakohane oli ka rännuliste kohal Sinikumäe valliharjadel edasi liikudes aeg ajalt peitu pugev ja siis jälle välja tulev sinitaevas ja Sinikumäe linnukuju meenutavatest valliharjadest rääkides oleks siis paslik lisada siia ka see, et selle mainitud sinisuse peale kraaksatasid siin-seal üsnagi läbilõikavalt siit üle lendavad valgelinnud ehk kaarnad. mütoloogilise teave järgi olevat nad väga lähedastes suhetes ähmase ja salapärase teispoolsusega. müstilise ja salapärase teispoolsuse lemmikvärv on aga teatavasti läbi aegade olnud just selline uduhallisinine või videvikusinine. muuseas, nende karjatuste sekka tuli ka kaarnatele mitteomaseid huikeid. vahest võis ka koguni mõni pistrik või viugi nende seas olla või neile vastu huigata

simajas talvine loodusilu Sinikumäe valliharjade juures. selle asukohaks oli just see koht valli harjadel, kus   reljeefikaardi peal asub linnu selg

ettevalmistused lõunasöömaajaks Sinikumäe "linnu selja" peal. esiplaanil vasemal punses Keily, tagaplaanil paremat kätt Vahtralemb ja sinises tema juures Jõhvikalemb

ja saagem tuttavaks - terve päeva ja kogu rännaku kõige suurem, erilisem ja vanem puu - Sinukumäe haab või Sinikumäe "Linnuselja" haab. aastaid võis talle olla antud kuni 120

vaade Sinikumäe haavapuule altpoolt. puu kohal olev taevasinisus mõjus siinkohal kuidagi eriti sümboolselt ja tähenduslikult ning kinnitas justkui omalt poolt kohapaigale antud nime sobivust

Sinikumäe valliharjade loode-idaserv

valgusemäng lumel. Sinikumäe vaalliharja loode-idanurk

ürgmets Sinikumäe idaserva all. tähelepanelik silm võib märgata, et kuldset päevavalgust on jagunud ka siia - väikesele kohale ümberkukkunud nõglapuu juurekobara peale

takistustest mööda-, läbi- ja altminek. kuuselaaned Sinikumäest idas ja Lohja järvest läänes

niiskema ja märjama maaga kokkupuute vältimiseks tuli kohati lausa poolesaja sammu jagu käia puude peal. esiplaanil punases rännuline Keily, tema taga rännulised Tuuli ja Katriin, veel kaugemal on aga paistmas ka rännulised Pihlapiiga ja Hiiulemb. kuuselaaned Lohja järve idakalda lähistel

Lohja järve roostikuline idakallas

Lohja järve kaldajoont ääristasid idast kirdeni sihvakad kuni 100-aastased pedajad

Pihlapiiga kuldsed videvikueelsed hetked Lohja järve kirdekalda veeres

sihvakad pedajad Lohja järve kirdekalda veerest

veel pilkupüüdvaid pedajaid Lohja järve kirdekalda juurest

vaade Lohja järvele selle põhjakalda juurest

kaldaäärne Lohja järve põhja-loodeservas

veidrakujuline kasepahk. Lohja järve läänekalda äärne

kõverusse kasvanud puu Lohja järve läänekalda juures pakkus kiirelt läbi vuhisevatele rännulistele võimalust jalga puhata

Lohjajärve rännak:
Osalejad: Keily, Martin, Tuuli, Hedi, Pihlapiiga, Katriin, Jõhvikalemb, Vahtralemb, Hiiulemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 9 km
Asukoht: Lohja järv, Sinikumägi, Lahemaa Rahvuspark, Kolgaküla, Kuusalu vald, Harjumaa 

esmaspäev, 15. veebruar 2016

Tammekõrve rännak 13.02.2016

jämedate sarvedega paremale vaatav tammesokk. selle rännaku üks meeldejäävamaid tegelaskujusid. poolsaar Kaberla oja (vanem nimetus Sitkoja, teistel andmetele ka Silkoja ja Sikkoja) juures Tammekõrve lääneservas. edaspidi mainitud siinset kohapaika kui Tammesoku neemikut
 
lendavad linnud ja ujuvad mereelukad - saladuslikud sümbolid kuivanud saarepuul. Jäätmaa talukohast kagus olev mets

veel kohalike kooreseppade tipptasemel urgitsuskunsti

Sõlmekivi mets koos Sõlmekiviga selle keskel. Jäätma ja Nõmme talukohtade vaheline ala

Sõlmekivi oli mineraalide poolest üsna huvitav kivi. oli teine tavalistest kividest selle peal olevate kristallide poolest märgatavalt teistsugune

Sõlmekivi juures olid kolm puud sõlme jooksnud. ilmselt oli vägev kivigi sellele omalt poolt kaasa aidanud

lähivaade Sõlmekivi lääne-edelanurgale

Sõlmekivi äärsed sõlmes puud vaadatuna teise nurga alt

lähivaade Sõlmekivi põhja-loodeküljele

läikivad kristallid Sõlmekivil

selline huvitavalt kobruline nägi välja Sõlmekivi põhja-loodekülg

Jäätma talukoha tagune (sellest idas) lodumets. seisev sulavesi oli peale viimaseid sulailmu endale õrna jääkirme taas peale kasvatanud. valgete lumemütsidega mättad mõjusid selles igatahes vägagi pilkupüüdvalt

veel üks hetk Jäätma taguses lodumetsas. esiplaanil keskel teisel pool kallast on üks kivi. muinsuskaitse kaardi järgi peaks just selles punktis (täpselt gps-iga välja mõõdetud koht) olema lohkudega kultuskivi. ju siis see seal seesama oligi, ehkki mingit viitega silti sellele muinsuskaitsealusele objektile seal juures ega ümber ei olnud

kuna see lodumets kõnetas ja seda just peamiselt oma valgelumiste ja hallijäiste värvide poolest (mis tõid üsnagi osavasti kummagi värvi ilu esile), siis siia sekka veel üks kuva sellest huvitavast metsas

tammekaku puu. ilus aastates tamm lodumetsa liuvälja juures

kükitavad tammekakud (daedalea quercina). Jäätma talukohast idas olev lodumets

vana kiviaed. Jäätma tagune lodumets

vana kiviaed. Jäätma tagune lodumets

seenekosmos ehk milline näeb välja üks puuseene alune maailm. minu jaoks isiklikult oli siinkohal avastuseks see, et need väikesed punktikesed ei jooksegi seal juhuslikult, vaid ikkagi teatud reegleid silmas pidades. nimelt lähemal vaatlemisel selgus, et teatud arv punktikesi moodustavad kindlates suurustes ringikesi ja need ringikesed moodustavadki siis selle väikese maailma korrapära ja ruumilisuse, mis ongi aluseks antud puuseene kübaraaluse sisekosmose kujunemisel. kuid kui vaataja ja vaatleja ühes isikus ükshetk unustab ennast seda loodusilu lubatud ajast kauemaks imetlema, võib see salapärane punktilisus (täpilisus) ulja teelise mõneks lühikeseks hetkeks endasse (loe: enda sügavustesse) haarata, et siis näidata talle oma punktitunnelite keerdkäikudes just seda, mille järgi ta siinses elus tegelikult kõige rohkem januneb ja mida tal oma edasises elus kõige enam vaja läheb. Jäätma tagune lodumets

lepaoksa peal kasvav harilik süldik (exidia glandulosa) Jäätma taguses lodumetsas

Hirvekivi - siinse piirkonna üks suuremaid rändrahne. mõõtmed (pikkus, laius, kõrgus) olid tal umbes 8 x 4 x 2,5 m. kivi nägi välja üsna suure ja suursugusena

kellegi hirvlase jälg Hirvekivi juures

männimets Hirvekivist idas

männimets Hirvekivist idas

ojaäärne Kaberla oja läänekalda juures. siinne kõveriktamm oli kui mingi tähenduslik suunanäitaja ja eristus just tänu oma valgega ääristatud tumedale tüvele vägagi hästi muust valgehallisest ümbruskonnast

ja pähklikoorest tekkis tamme sisse silm. ja see silm hakkas elama... ning selle ümber moodustus mõtlik nägu

üksikute tammedega ilmestatud Kaberla oja äärne Nõmme talukohast kirdes oleva neemiku juures

puupalkidest sild üle Kaberla oja. teisel pool oja asubki Tammekõrve

esimene kokkupuude Tammekõrvega. künklik maastik ja siinsed sihvakad männid viitavad sellele, et rännulised on jõudnud Tammekõrvemaale. see oli selle erilise piirkonna kõige läänepoolsem ehk n.ö. Kaberla oja äärsem ala

simajate pedajatega ilmestatud Tammesoku neemik. taamal puude taga Kaberla oja

vahest üks erilisemaid ja omanäolisemaid puid Tammesoku neemikul - Tammesoku pedajas

eriti huvitav nägi välja Tammesoku pedaja latv ja ladvaokstest välja joonistunud kujund

kirde suunas vaatav Tammesokk. Tammesoku neemiku kirdenurk

vaadates Tammesokule altpoolt lõuga

ühe Kaberla oja ääres kasvava tamme okstes joonistus välja vasakule pööratud THURISAZ'e ruun. Tammesoku neemiku kirdeserv

üleujutatud ala Kaberla oja idakalda veeres. Tammekõrve loodeserv

üleujutatud ala Kaberla oja idakalda veeres. Tammekõrve loodeserv

omapärastest kujunditest koosnev puuseente rühm. tõenäoliselt on tegu karedate nahkistega (stereum rugosum). Tammekõrve loodeserv

osalise jääkaanega kaetud Kaberla oja üleujutatud ala Upsi talukoha vastaskalda (lõunakallas) juures

veel üks simajas valge-rohekashalline vaade Upsi talukoha vastakalda juures olevale Kaberla oja osalise jääkirmega kaetud üleujutusele

ürgmets Rähnikambrimäel. esiplaanil üks mitmetest sealsetest tõrupuudest. see oli selle rännaku kõige puutumatum kant. tavainimesele kauge ja suhteliselt kättesaamatu

seenepuu - vana pooleldi murdunud kask seisab veel oma seismisi ja hoiab enda peal vahvaid puuseeni. Rähnikambremäe põhjaserv

tundmatu hoone paekividest läänesein. see hoone oli igatepidi üks arusaamatu ehitis, heinaküüni kohta liiga suur, elumaja kohta liiga arusaamatu ehitusega, ilma vaheseinteta. Rähnikambremäe põhjaserv

kasekäsnakute (piptoporus betulinus) perekond vanal ümberkukkunud kõivul. Rähnikambremäe põhjaserv

vaade Rähnikambrimäe hoonevarele kaguküljest. nagu juba eespool mainitud, hoone oli üsna suur (mõõtmetega u. 4 x 5 m). hoone otstarve jäi siiski arusaamatuks. heinaküüni kohta oli see liiga uhke ja suur ja elumaja kohta jällegi liiga veider ehitis - puudusid siseseinad ja puudusid ka kõrvalhooned, veel veidram, siia ei tulnud ka ühtegi teed. kuid sellel pealtnäha kõrvalisel paigal oli siiski midagi sellist, mis ajendas kunagisi inimesi ehitama siia sellise uhke hoone. üks omamoodi mõistatuslik hoone - rohkem ei oska selle kohta midagi lisada. ta oli lihtsalt üks ebastandardne hoone, mis ei kvalifitseerunud ei tavalise küüni ega elumaja alla. siiski, vanadel eelmise sajandi kaartidel on seda mainitud kui heinaküüni ehk siis nende kaartide peal oli sellele kohale joonistatud heinaküünile omane leppemärk. kuid kas ta ikkagi oli heinaküün?

lumepulbriga ääristatud maapunniku (byssonectria aggregata) väljanägemisega seen Rähnikambremäe kaguservas

lainetavad lumevaibaga kaetud harjased Tammekõrvel

sulnis videvikuline ilu Tammekõrve harjaste vahel

veel simajat videvikulist sinakasrohelist loodusilu Tammekõrve harjastel

krussis okstega tamm Tammekõrve soone (tänapäeval tuntud rohkem kui Kodasoo oja) põhjakaldal

x

x

 x
x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

x

vaigutuslangid Tammekõrve soone põhjakalda juures

üksik künklik luhasaar Rajanõmme ja Tammekõrve soone vahel

aastaid näinud linnukamber Linnukambrite orus Rajanõmme kaguservas

ühest tundmatust jäljest Kaberla oja silla juures Nõmme talukohast idas joonistus välja numbripaar "97"

kaitsealune Ruu hobukastan õhtupimeduses

Tammekõrve rännak:
Osalejad: Jõhvikalemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 8 km
Asukoht: Tammkõrve, Kaberla oja (Sitkoja), Kodasoo oja (Tammekõrve soon), Ruu küla, Jõelähtme vald, Harjumaa