Esmaspäev, 17. mai 2010

Tõugussaare rännak 16.05.2010

küüvits oma roosanupuliste õitega

ka kortsleht on kohe-kohe õide puhkemas

kullerkupud Veskipere lagendikul

liblikalised tegutsemas

kevadkannike tagasihoidlikult õitsemas

Sõõrissaar ja selle ürgsed puud ning kivi

Tõugujärv oma maalilises ilus, tume sagarik vete kohal hõljumas

Tõugusaare üks ürgsetest kividest

Tõugujärv oma ebamaises ilus

Tõugujärv oma salapärase iluga

Tõugujärve kaldaäärsed olid kõik tuhandete ja tuhandete jõhvikatega kaetud... moodustusid n.ö. jõhvikavaibad

Kiigumõisa mets tumeda sagariku all

Tõugussaare raba laukad

ürgne ja puutumatu on Tõugussaare loodus - taamal kotkapesa muindase kuuse otsas

ürgne Tõugussaar oma ülastevaibaga

veel üks Tõugussaare kividest

sellisena nägid välja Tõugussaare väravad, kui me sisenesime sinna... aukartustarätav ja ürgne

Veskipere pärn
maastik Veskipere läheduses, taamal varsakabjad maastikku kuldamas

soine mets Jägala jõe lähistel

Jägala jõe veealune maailm

ürgne sild Jägala jõe kohal

arhailine muster Kiigumõisa kivil

Kiigumõisa kivi loode poolt vaadatuna

Soolemb Kiigumõisa kivi pääl

Jägala jõgi

ürgilmeline Kiigumõisa kivi

ohvriannid Kiigumõisa kivil

Tõugussaare rännak:
Osalejad: Härghein, Soolemb
Distantsi pikkus: 8,5 km
Asukoht: Kiigumõisa küla, Albu vald, Järvamaa

Tõugussaare top 26:
1. aukartustäratav ürgne Tõugussaar
2. salapärane Tõugujärv
3. arhailisest arhailisem Kiigumõisa kivi
4. tutvumine huvitava inimesega – tuntud äri-ja usumehe ning maaelu edendaja Anatoliga
5. punasemast punasemad jõhvikavaibad Tõugujärve kallastel
6. Jägala jõgi oma ürgses ilus
7. muindane purre Jägala jõe kohal
8. kullakollased varsakabjad Veskipere lähistel
9. kotkapesa Tõugussaarel
10. ohvriannid Kiigumõisa kivile
11. tundmatute lindude valjud kudrutamised Tõugusaare kohal
12. muindane “suuga” kivi (suukivi) Tõugussaarel
13. sõõrikujuline Sõõrissaar Tõugussaare rabas
14. muistetest aegadest jutustav Veskipere pärn
15. kannikesed Veskipere ja Jägala jõe ümbruses
16. älveterohke tagasitee Tõugussaarelt
17. Pikse müristamised Tõugujärve kohal
18. Härgheina ürgne suplus Tõugujärves
19. õitsemisoos küüvitsad Tõugusaare rabas
20. kuldased kullerkupud Veskiperes
21. rännukadiku (rännukepi) ohverdamine (selle murdumine Härgheina raskuse all) Härgheina hüvanguks mudasoost läbisaamiseks
22. Härgheina mitmekordsed sohuvajumised tagasiteel Tõugussaarelt
23. tundmatute Tõugputukate rünnakulained Tõugujärve lähistel… neid oli tuhandeid ja nende võimas sumin kajas kogu Tõugujärve ümbruses
24. Tõugussaare verekadik (verekepp), ehk lugu sellest kuidas Soolemb omale uue rännukadiku oksi noaga laasides korralikult sõrmedesse lõikas
25. noahaava tugevast verejooksust tingitud nõrkushoog ja hetkeline hirmuhoog Soolembesel (häbi, Soolemb!)… mis põhjustas isegi selle, et tuli korraks ka pikali heita, et pimeduse liblikad (minestamisliblikad) silmist ära kaoksid
26. doktor Härgheina üiloluline panus Soolembese tohterdamisel


Tõugussaare rännak - no selle kevade vahest üks tõsisem rännak, ja kindlasti ka raskem. lisandus kindlasti uusi kogemusi, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid… rohkem muidugi ikka meeldivaid. Tõugussaar oli meie võlg eelmisest aastast, kuhu me Härgheinaga ei jõudnudki, sest ei saanud üle Jägala jõest. see häbiplekk tuli nüüd maha pesta. seekordse katse sooritasime teistmoodi… käisime küll Jägala jõe ääres, aga saarele lähenesime Kiigumõisa kaudu. ja retk oli seda väärt, Tõugussaar rabas oma ürgse iluga, pani ahhetama ja tekitas sügavat aukartust… hetkeks tundusin iseendale selle ürgmetsa kõrval hästi pisikese ja abituna. kui soosaartest rääkida siis tekkis viimati selline aukartus Karukõrves ja enne seda Virussaares. rännakust endast. oli huvitav kevadine aeg, mil paljud lilled-taimed näitasid juba või alles hakkasid näitama oma tõelist palet. kullerkupud, varsakabjad, kevadkannikesed on vahest mõned neist, mis julgustasid edasi minema ja tekitasid üleüldise rahulolutunde ja sulandumise loodusega. kui järk-järgult minema hakata siis esimene, mis meile headmeelt tegi oli meeldiv tutvus keskeas elunäinud härrasmehega, kel nimeks Anatoli. kuna tal oli talukoht seal, siis sestap juhtusimegi kokku ja sellest arenes ka huvitav vestlus. tema nõuanded ja teadmised kulusid meile tee peal marjaks ära. soojad tänud talle! järgnevalt teele jäänud Kiigumõisa kivi tõi esmakordselt naeratuse rändajate suile… kõlasid fraasid “tasus tulla!” see kivi lihtsalt oli midagi rohkem, kui tavaline kivi ja hiidrahn… see oli nagu kunstiteos, oma arhailise trepiga (oli see nüüd looduslik või inimkäte poolt tehtud… selles ei saanud kahjuks selgust)… ka kivile ronimine, seal olemine ja selle olemise pealt sealse vaate nautimine, see kõik tekitas üleüldist vaimustust ja muidugi ka austust ürgse kivi vastu, kes meile kõike seda head võimaldas. sestap olid ka ohvriannid omal kohal.
edasiselt tuli Sõõrissaare soosaar oma üksiku ürgpuuga ja muljetavaldava vaatega ümbruskonnale… misläbi peale mõningase lonkimise jõudsimegi Tõugujärve kallastele… ja esmakordselt oma elu jooksul rabas mind siin jõhvikate rohkus… nende arv ühe sealse ruutmeetri peale oli vist maailma kõrgeim… tundus nagu oleks Tõuguvana ja Järvevana koos Sooemaga neid sinna spetsiaalselt korjanud ja siis meile mulje avaldamiseks sinnasamasse need oma pihkudest ka maha puistanud. igal juhul võib öelda, et see läks neil vägagi korda… ja rohkemgi veel…teatavasti on ju jõhvikad kevadel isegi magusamad kui sügisel, seda just peale külmanäpistust. aga kus sa sellega, nagu ikka, peale head tuleb kohe ka paha… nõndaks siis tulid meid seejärel tüütama kohalikud Tõugujärve kurjad vaimud suurte senitundmatute putukate näol… nad lähenesid meile parvedena ja nende võimas sumin kajas terve järve kohal. õnneks nad vist ei hammustanud, vähemasti ma ise ei saanud sellest aru, et oleksid… kui vast ehk mittevalusalt ja märkamatu väikese jäljekese näol. Härks jõudis järves ka väikse ürgsupluse ära teha ja seda just algava Pikse müristamise saatel… õnneks suutsid Tõuguvana ja Sooema vihmasagarikud rabast ja Tõugussaarest eemal hoida ohutus kauguses. järgnev seik üle mudasoo oli aga saatuslik… Härksile purdeks visatud rännukadik purunes… ja sestap tuli hiljem uus saatuslik rännukepp otsida, sellest hiljem. Tõugussaarest. kõige huvitavam hetk Tõugussaare puhul oli just sinna sisenemine… oli sihuke tunne justkui siseneksid aegadest mahajäetud ja ajahambast puretud metsakuningriiki. ja loomulikult tajusin kõikjal enda peal Metsavana valvsat pilku, et ma kuskile vale sammu ei astuks ega üleliia kõva häälega ei unustaks ennast lobisema. üleüldse ürgsed linnuhääled siit ja sealt, see kõik aitas reaalsusest välja saada…ja sulanduda sellesse Metsavana kuningriiki. veel enne Tõugusaarest äraminekut, juhtus kaks asja. esiteks. leidsime huvitava kivi, millel justkui oleks suur lohk külje peal… oleks nagu suu seal olnud, sestap nimetasimegi selle suukiviks. teiseks. rännukadiku laasimisel lõikasin noaga sügavalt kahte sõrme. kuna tuli leida uus rännukadik, millega oleks hea ja ohutu raba mööda tagasi minna, siis asusingi ühel neist sealvedelevatest kadikutest noaga oksi karsima (laasima), mispeale tugevama oksa puhul põrkas nuga tagasi ja langeski inertsist vastu sõrmi. loomulikult olid kohe ka pimeduseliblikad (ehk minestuseliblikad) silmades ja nõndaviisi Härksi tohterdamise käigus vajusin enesekontrolli kaotamata sujuvalt samblavaibale, et hullemat ära hoida… see mõneminutine pikutus samblavaibal tõi elu tagasi. liblikad kadusid, enestunne paranes ja peale paljude salvrätikute haavadele pealepanemist, lakkasid ka haavad verd tilkumast. tagasiteel sattusime aga Tõugussaare raba selle osa peale, mis oli äärmiselt älveterohke ja raskesti läbitav. nõnda siis juhtuski, et Härks paaril korral kergelt sohu vajus (üle kummiku)… peale väikest ehmatust liikusime aga kohe edasi. Hõbevalge juure jõudes tundsin, et sai tehtud midagi ebatavalist… käidud vägagi ebaharilikus kohas, kogetud taas midagi ebamaist ja ürgset ja ometigi täitsa erinevat sellest, mis on olnud ennem. ja lõpuks. jäi kummitama selline mõte, et kuna soosaarel sai valatud ka verd, siis ilmselt oli see vist Metsavanale-Tõuguvanale meeldivate elamuste eest ohvrianniks mõeldud. ju sinna tühjalt ei minda… kõige hea eest peab ka lõivu maksma.

1 kommentaar:

  1. Väga, VÄGA lahe seiklus. Hiljuti käisime Paunküla rabas, mis osutus hoolimata heast reklaamist pisikeseks pettumuseks. Siiani on Endla raba parim olnud. Aga tõugussaares peab ära käima. Pole küll varem ilma laudteeta rabas käinud aga selle teekonna lihtsalt peab ette võtma.
    Tänan,
    Oliver

    VastaKustuta