Soolembese rännakud: Marttoamäe rännak 26.04.2020

iseäralik kujund piklikul lapikul kivil. kivi oli oma olemuselt suure hiidluisu kujuline. kivilt eendub hele reljeefne triip meenutab kui profiilis kopsikut, milles alumine osa oleks käepide ja ülemine anuma osa. sarnasuse tõttu luisuga on seda kivi edaspidi selguse mõttes siin blogipostituses nimetatud Luisukiviks. mustvalgesse valatud kuva. Heigimetsa läänenurk

* * *

see oli rännak sõnna maale, kus kalevid ja kalevipojad olid toimetanud, kus kalevineitsid niite seadnud, kus müütiline Mareta oli tegutsenud ja niite kohendanud, aset pidanud, kus haldjad olid toimetanud ja neid niite kokku põiminud. see on nii pärimuste kui ka muinasaegsete kinnismuististe (kivikuhjatised, kivikonstruktsioonid, pärimustega seotud kivid) osas üsnagi rikkalik kant.

Sorrukivi. vaadatuna lääne-edela poolt. meenutab teine kui mingit suurt olendit. kivi paremal pool on hoomatav paremale profiilis vaatav nägu - esile tulevad laup, kulm, silm, nina ja maadligi võib isegi hoomata ka suuosa.

* * *

allpool mõned Sorrukivi kohta registreeritud mahlakamad pärimused:

Varandus Sorrukivil

Viinistu küla ligidal metsas asub suur kivi, mille ümbrus on kuulus oma ebaloomulikkude nähtuste poolest – Sorrukivi. Kord tulnud üks mees metsast, et olnud ilus ilm, siis olnud heintega palju tegemist ja nüüd loojuski juba päike. Saanudki juba Sorrukivi juurde, kui kuulnud kivi juurest vaielust ja inimeste rääkimist. Hiilinud mees põõsaste vahele ja näinud kahte meest kivi otsas. Suured rahakotid kõrval ja loevad raha. „Ma lähen ja toon suurema koti, kuhu raha mahutada!” ütelnud teine mees ja läinud alla. Nüüd hakanud külamees vastu kivi koppima ja karjuma. Kohe jooksnud mehed kivi otsast alla ja pistnud metsa. Nüüd võtnud mees rahakotid ja rutanud koju poole. Oli veel metsas, kui kuulis hobuse hirnumist ja kabjade plaginat. Peagi tulnud põõsaste vahelt nähtavale valge hobune, kaks meest hobuse seljas ja need samad mehed, kes kivi otsaski olid olnud. „Too meie raha siia!” karjunud mehed. Külamees ehmatuse pärast pillas rahakotid maha ja pistis koju poole sibama. Mehed aga võtnud raha ja kihutanud metsa. Päike oli juba tõusnud, kui mees koju jõudis, üleni märg ja higine. Mees aga ei julgenud enam hilisel õhtul kivist mööda minna.

ERA I 5, 99 (1) < Kuusalu khk. – Nelli Lilhein (1935).

* * *

Jaanimardi koplis keset metsa on suur ja kõrge Sorrukivi. Tema ümber pole suuremaid ega väiksemaid kive. Muistendi järgi olevat selle nalja viluks Mohni saarelt Viinistu poole saatnud Kalevipoeg ja nii ta selles metsas maandus.

EFA II 37, 96 (6) < Kuusalu khk., Loksa v., Viinistu k., Lillemäe t. – Kärt Toompuu < Urve Toompuu, 43 a. (1999).

* * *

Sorukivi tont

ühel õhtul tulnud mees pimedas metsast, jõudnud Sorukivi juurde, sääl näinud üht valget naist sääl kivi otsas istuvat. Mees kohkunud ja pistnud jooksu, jõudnud koju, rääkinud seda ka teistele – üteldud, et see oli tont. Teisel hommikul läinud mees merele ja uppunud ära.

ERA I 5, 82 (11) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. – Verner Manitski < Mart Manitski laulikust (1935).

* * *

Sorrukivi

Minu kodust umbes kilumeeter eemal asetseb kivi, mida kutsutakse Sorrukiviks, mis vast 1937. a looduskaitse alla pandi. Kord näinud keegi naisterahvas, kui ta hommikul varakult metsa lehmi läks lüpsma, kaht meest kivi otsas ja kui ta ligemale jõudis, nägi ta, et need mehed ei olnudki, vaid kaks vanapakana, kes omavahel suure hoolega raha jagasid. Naist nähes ütelnud nad talle: „ära sa sellest kellegile midagi räägi,” ja ise kadunud nagu kivi sisse. Säält samast kivi otsast nägi kord ühel pühapäeval keegi külamees üht naist nutmas ja põllenurgaga silmi pühkimas.

ERA II 221, 666 (11) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Lõuka t. – Helgi Kain < Johanna Kain, 40 a. (1939).

* * *

Soru- või Sorrukivi

üks suur kivi mürakas mis Soru- või Sorrukivi nime kannab, seisab Viinistu küla taga - 1/4 verst külast kaugel – Jaani-Mardi talu päralt olevas metsakoplis. Sellel kivil on kolm külge järsud, aga üks külg jookseb libamisi, mille läbi, kivi otsa käimine üsna hõlpus on. Kivi on piklik ning tagantpoolt kõige kõrgemast küljest 18–20 jalga kõrge. Taga, üsna ääre peal, on paar jalga madalam koht, mis otsekui galerii on ja ühest kivi äärest teise, ulatab; galerii enese laius on 2–21/2 jalga. Kivi ümbermõõt on arvata, sülda 15. Ta on halli karva (unustasin esimeses paberis, milles Kuhjakivi kohta teateid on, et see, enese väiksema naabriga mõlemad halli värvi on). Sorukivi pealt on iseäranis vaiksel suveõhtul ilus väljavaade, ümbritseva rohelise heinamaa ja metsa ning lähidal oleva suure, 2-versta pikuse küla peale, mida ühelt küljelt suur meri ja teiselt küljelt, poole külani ulatuv versta pikune ja 3/4 versta laiune laht palistavad. Kuid kahju on sellest, et kivi kõrvalises nurgas ja pealegi niidu sees seisab, kuhu teatud aegadel ligipääsemine peaaegu võimata on. Kui see kivi kusagil suvituse kohtade läheduses oleks, siis leiaks ta võõraste poolt suurt tähelepanemist. Veel on siin mõned suuremad kivid: Launiidu, Silmi-jooma ja Tiirukivi, aga neil ei ole suuremat tähtsust, et nendest pikemalt kirjutada ja paber käsib mind kirjale punkti teha.

E 52619/21 (3) < Kuusalu khk., Kolga v., Viinistu k. – S. Lilhein (1916).

* * *

Kummitus Sorrukivil

Kord tulnud keegi naine teisest külast. Olnud jaanilaupäeva õhtu. Kui jõudnud Sorru kivi juurde, kuulnud ta lapse nuttu. See tõusis ikka valjemaks ja mõnikord kuuldus see oietena. Kivist mööda minnes näinud ta valges riides naisterahvast kivi otsas istumas. Võõrast nähes jooksnud valges riietes naine kivi otsast alla ja läinud kivi alla. Naine, seda nähes, ehmatanud ja pistnud jooksma. Ta rääkis seda ka külas teistele, kuid teised ei uskunud seda ja üteldi silmaviirastuseks. Naine aga ei julgenud enam kunagi hilja õhtul metsas olla.

ERA I 5, 101 (5) < Kuusalu khk. – Nelli Lilhein (1935).

* * *

Sorrukivi

Minu kodust umbes kilomeeter eemal asetseb Viinistus kivi, mida kutsutakse Sorrukiviks, mis vast 1937. a looduskaitse alla pandi. Kord näinud keegi naisterahvas, kui ta hommikul varakult metsa lehmi läks lüpsma, kaht meest kivi otsas ja kui ta ligemale jõudis, nägi ta, et need mehed ei olnudki, vaid kaks vanapaganat, kes omavahel suure hoolega raha jagasid. Naist nähes ütlesid nad talle: „ära sa sellest kellelegi midagi räägi,” ja ise kadunud nagu kivi sisse. Säält samast kivi otsast nägi kord ühel pühapäeval keegi külamees naist nutmas.

ERA II 222, 171 (22) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Lõuka t. – Heino Kain < Johanna Kain, 40 a. (1939).

ümberkukkunud puu juurestik kui maa seest välja piiluva hiidolendi pea, milles hoomatavad kaks silma. Heigiale ja Heigimetsa vaheline lodumets

Sorrukivi ääres kasvav harilik lõokannus (corydalis solida). taamal kauguses Sorrukivi

ürgsed kujundid, triip ja poolkaared, kivi peal. mustvalgesse punutud kuva. Heigimetsa läänenurk

õitsev metsaalune. Sorrukivist lõuna-edela pool olev mets

hiidsarapuu Sorrukivi juures

kas kividest laotud lai kiviaed, sakraalne pikliku kujuga kiviplatvorm või mingi tundmatu iseloomuga vanaaja megaliit. Sorrukivist edela pool olev mets

kevadine lodumets Sorrukivist lõunas ja Heigialest läänes

müütilised kujundid kivi peal. kivi alumine ehk maadpuudutav osa. Selksipõldude kagunurk

kivikülv Marttoamäe lääneservas. võimalik müütilise Maretaga, müütiliste martidega seotud paik. siin asunud kas Mareta või laiemalt võetuna martide eluase (tuba, koobas). siit läheb läbi ka haldjate tee. allpool mõned huvitavamad palad selle paiga pärimustest:

* * *

Martua mägi

Vanasti olnud üheks pelgupaigaks sõdade ajal ka Martua mägi. Kui varjule mindud, siis võetud kaasa kõik varandus ja loomad. Lehmadele pandud vitsaväädid ümber suu, et nad ei saaks ammuda, sest siis teatakse, kuhu inimesed varjule on läinud. Sääl oldud niikaua peidus, kuni sõda sealt kohast mööda läinud.

ERA II 165, 49 (2) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. – Ines Sepmann (1937).

* * *

Marttoa mägi, koobas ja soo

Martnamägi

Vanasti olnud üheks pelgupaigaks sõdade ajal ka Martnamägi. Kui varjule mindud, siis võetud kaasa kõik varandus ja loomad. Lehmadele pandud vitsaväädid ümber suu, et nad ei saaks ammuda, sest siis teatakse, kuhu inimesed varjule on läinud. Sääl oldud niikaua peidus, kuni sõda sealt kohast mööda läinud.

ERA II 221, 681/2 (19) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Heigiale t. – Ines Hein < Anna Hein, 73 a. (1939).

* * *

Haldjase tee

Haldjase tee pidi käima üle Martna mäe Märtli talu kuuri juurest Suurpää poolt otsast noorest lepavõsastikust läbi.

ERA II 222, 111 (8) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Kingu t. – Ulrich Heinakroon < Jakob Varma, 72 a. (1939).

* * *

„Seal Martoa soos...“

Viinistu külas elas vanasti väga õel perekond, mitte üksi võõraste, vaid ka oma pere liikmete peale olid nad tigedad. Kord visanud nad oma perest väikese lapse Martoa mäe alla. Peale seda viskamist last mäe alla, kuuldi õhtuti Martoa soost naisterahva laulu: „Seal Martoa soos, seal Martoa soos, see laps seal kuuse all kuival, see laps seal kuuse all kuival.“

ERA II 221, 600 (4) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Turbuneeme k., Kiigemäe t. – Aino Eekholm < Miina Adler (1939).

* * *

Vanad koopad

Viinistu metsas Martoa mäel on vana koobas. Seal olnud peidus need, kes ei tahtnud vabadus(?)sõtta minna. Koobas on kaunis ruumikas, ühes nurgas on väike kapp, mis veel tervelt säilinud. Suurpea metsade alguses on üks koobas. See olnud pelgupaigaks Suurpea meestele, kes ei läinud kroonuteenistusse. Vana koobas on Viinistul Kuusiku karjamaal, sinna on istutatud kuused peale. Mis otstarbeks see seal on, ei teata.

ERA II 222, 25 (21) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Radasaia t. – Aino Heinakroon > A. Külmsaar, 56 a. (1939).

* * *

Haldjase tee

Haldjase tee oli käinud üle Martoa mäe ja Märtna kuuri juurest võsastikust läbi.

ERA II 222, 18 (11) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Ale t. – Aino Heinakroon < E. Kivi, 56 a. (1939).

* * *

Martua mägi

ERA II 165, 49 (2) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. – Ines Sepmann (1937).

* * *

Martoa koobas

Martoa mäelt leitud vana koobas. Sääl olnud üks kapp, vana lamp ja pada. Arvatakse, et sääl on oldud sõjaajal paos või elanud seal mõni sõjajooksik.

ERA II 165, 47/8 (8) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. – Agda Sepmann (1937).

* * *

Haldjase tee

Viinistul Aadu ja Andi heinamaal on nähtud pimedatel öödel ja õhtutel imelikke tulesid. Alles tänavu sügisel näinud kaks Viinistu naist heinamaalt tuld, kartuse pärast nad pöörnud tagasi. Räägitakse, et seal elavad metshaldjad.

ERA II 222, 19 (12) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Ale t. – Aino Heinakroon < E. Kivi, 56 a. (1939).

kirjadega kivi Selksipõldude kagunurgas. kivi alumine ehk maadpuudutav osa. vaadatuna veidi eemalt

müütiline aegruum ja selles kajastuvad sündmused. värvid ja kujundid suure rändrahnu peal. Heigiale ja Heigimetsa vaheline mets

varsakabja (caltha palustris) õie sisemaailm. mustvalgetesse värvidesse rüütatud kuva. Nogakivi ja Sorrukivi vaheline lodumets

Heigimetsa üks pilkupüüdvamaid rändrahne. oli teine nagu selline nelikandiliste nurkadega. Heigimetsa keskkoht

Heigimetsa Luisukivi vaadatuna eemalt ja veidi teise nurga alt. sellise nurga alt on ehk rohkem hoomata selle kivi sarnasust suure luisuga

huvitavad müütilised stseenid kivi peal. kivi alumises osas oleks tegemist justkui mingi suure vasakule profiilis vaatava linnuga, võimalik et ka hauduva linnuga. linnu kohal hõljumas mingid olendid-asjandused. antud kivi näol on tegemist eelpool mainitud Selksipõldude kivi pealmise osaga - nii nagu see kivi end algselt möödaminejatele näitas

valgeroheline kevadõites-kevadrohelises metsaalune. Heigimetsa kesk-idaosa

värvid vees. Nummekaevu soo äärne

kanakoole (ranunculus ficaria). Nogakivi ja Sorrukivi vaheline lodumets

kivikülv Marttoamäel. võimalik müütilise Maretaga, müütiliste martidega seotud paik

suud paotav must pässik (inonotus obliquus) Nummekaevu soost kagus olevas metsas

ühest ümberkukkunud puu juurestikust joonistus välja selline konksus noka ja pika püstise harjaga müütiline olend. Sorrukivi äärne

kollased kuldtähed (gagea lutea) Heigimetsa keskkohas

Nogakivi, vaadatuna loode poolt. võimalik nõidadega (sortsidega) seotud kivi. allpool kivi kohta registreeritud pärimus:

* * *

Kord läksid Soome Sorts ja Kalevipoeg riidu. Kalevipoeg seisis suure ümmarguse kivi otsas ja sõimas Sortsi mõõgavargaks. Sorts võttis mõõga ja lõi sellega Kalevipoega, Kalevipoeg aga hüppas eest ära ja mõõk lendas kivisse, tuues kivist suure tüki lahti. Siis sai Sorts vihaseks ja lõi uuest. Kalevipoeg hüppas aga kiviotsast maha ja mõõk lendas kivisse tuues teise tüki lahti. Nüüd seisab see kivi praegu Maalahes ja kannab nime Nogakivi.

ERA II 110, 37/8 (77) < Kuusalu khk. – Joosep Manitski (1935).

eelmise kuva jätk. on kummaline, et kivi peal asetsesid klaasikillud. mida see võib tähendada? kas juhuslik möödakäija lõhkus mingist vihast lähtuvalt siin selle kivi vastu ära oma rohelise pudelikese või on need mingi vana kombestiku märgid? teatavasti viidi vanal ajal haiget kohta (inimesel, loomal) pestud vesi pudelikeses, anumas, sellelaadsete pärimustega seotud kivide juurde ja teatud palvete lugedes, lõhuti siis sealsamas see veega anum, pudelike, vastu seda kivi, ning eemalduti siis kivi juurest ilma kilde puudutamata, nõnda jättes selle haiguse piltlikult öeldes sinna kivi juurde