neljapäev, 18. november 2010

Udriku rännak 14.11.2010

 aastaarvu 1935 näitav kivi Mägikülas, ühe majavare lähistel

 jäänused kunagisest eluolust Mägikülas

 Punamütsike jäädvustamas hetki sügishallises Mägikülas

korrapärase ülesehitusega ringikujuline kivikuhjatis... Mägiküla Läänemäe all olevas metsatukas. igatahes kõrvaltvaatajale üks müstiline moodustis... kui see oli põllult korjatud kivide kuhjatis siis miks oli tehtud ta nii korrapäraseks? suuremad kivid allpool maitsekalt rivis moodustamas justkui ümber kuhjatise kulgevat ringikujulist kiviaeda... ja kõik see korrapäraselt ringikujuline ja sellel olev ümarjas tipuosa samuti nii ühtlaselt korrapärane... justkui oleks see teadlikult joonlauaga väljamõõdetud ja mingi eritellimuse peale tehtud

eelmisest natuke väiksem ja korrapäratum kivikuhjatis Mägiküla Läänemäe äärselt põllult. igatahes üks suur küsimärk minu jaoks. jäin kahtlema nende kuhjatiste algmõttes olla seal tavaliste põllukivihunnikutena. kuna neid (4-5 sellist kuhjatist) oli ühes kohas suhteliselt tihedalt ja kõigi kaugus üksteisest umbes 2-3 meetrit siis tekib küsimus, kas ei olnuks muistsel põllupidajal lihtsam nendest kõik üks kuhjatis moodustada... 4-5 sellist kuhjatist võtavad ju enda alla väga palju maad ja nende vahel hobusega on ju ka suhteliselt keeruline laveerida kui nad nii tihedalt üksteisele lähestikku on. kui nad aga põllukivihunnikud (põldudelt äraveetud kivide hunnikud) ei ole siis mis nad on? kultuskuhjatised, kalmed või miski muu?

veel salapäraseid kivikuhjatisi Mägiküla Läänemäe äärselt põllult

... ja mõni kuhjatis veel, see nüüd natuke rohkem sambla ja rohu sisse ära uppunud

 jalad ristis (põlv üle põlve) istuv kõre Ristjala mäelt

Punamütsike ja Järvalemb on õnnelikult Sõõrumäele jõudnud

muinashõnguline harkpuu ja selle taga askeldamas keegi kolliline

Kalevipoja oja ääres... seiklevad rändajad on just selle ületanud ja veelkord oma pilgud tagasi heitnud imetlemaks selle ürgset salapära

 Järvalemb läbivettinud põdrakoljuga Põdrakolju rabas

 ees on tõus Kivimäele

 pealelõunane Udriku järv... kiirgamas pealelõunast vaikust

ebatavaline kivi Udriku järve äärest, sealsest kaldaveerest Naelaaugu mäe alt - kivil on kaks ühtlast vagu (uuristatud joont?) ja nende vahel kaldapoolses osas ka väike lohk

palju kõneainet pakkunud legendaarne kooreüraskite joonistus Mägiküla Läänemäel oleval ümberkukkunud puutüvel... mida kõike keegi siin nägema juhtus - jõumeest, kargavat (tantsivat) mehikest, lehmapead, Kalevipoega ja kõike muud

lehepüüdjad (kuna ülevalt on sinna paar leheraasukest kinni püütud) puuseened Mägiküla Läänemäe lõunaosas

Mägiküla Läänemäe lõunaosas võis leida veel ka selliseid puuseenekesi

pähklikoored Pähklikivimäelt... peale kivilt samblakihi eemale lükkamist tulid päevavalgele need kaks

Udriku rännak:
Osalejad: Punamütsike, Järvalemb, Soolemb
Distantsi pikkus: 5 km
Asukoht: Mägiküla, Kuusalu vald, Harjumaa / Naelaaugumägi, Udriku järved, Ohepalu LKA, Kadrina vald, Lääne-Virumaa

Udriku top 30:
1. esimene lõunasöömaaeg Naelaaugumäel, püsti seistes ja vaadeldes Naelaaugu pealt kaugustesse kaduvat kauniilmelist Udriku järve
2. salapärased ja palju kõneaeinet tekitanud kiviringid Mägikülas
3. teine lõunasöömaaeg Tahmamäel peatseltsaabuva hämardase videviku eel
4. Kivimägi oma üksikute kividega ja Põhja-Eestimaa kohta ebatavalise kõrgusega
5. Eestimaa kohta ebatavalise kõrgusega Naelaaugumägi kogu oma kuninglikus hiilguses
6. pealelõunane Udriku järv – kiirgamas pealelõunast kuninglikku rahu
7. korrapärase kujuga ja ühtlaste kivikestega kaunistatud kiviküngas Mägiküla Läänemäe all olevas metsatukas
8. Udrikujärveäärne Udrikukivi – eriilmelise lohu ja kahe paralleelselt pikliku ühtlase vaoga
9. Kalevipoja kuju Kalevipoja oja ääres
10. verevane Udriku Punajärv (asukoht Udriku Suurjärvest loodes)… süstis väsinud rändajasse muinasjutulisi fantaasiamõtteid
11. kuldane Udriku Kollajärv (asukoht Udriku Punajärvest põhjas)… süstis väsinud rändajasse muinasjutulisi fantaasiamõtteid
12. Mägiküla oma muistse aja hõnguga – tõeline maiuspala ajas rändajale
13. Kalevipoja oja ületamine
14. palju mõtlemisainet pakkunud Mägiküla Läänemäel oleval ümberkukkunud puul asuv kohalike kooreüraskite joonistus
15. ristis jalgadega istuv kõre Ristjala mäel, Mägikülast edelas asuval metsatühermaal
16. Sõõrumägi koos saladusliku ümmarguse sõõruga mäe keskel, kus ei kasvanud ühtki puud ega põõsast
17. mitmeaastatagune põdrakolju Põdrakolju rabast
18. kahe pähkliga varustatud Pähklikivi Udriku Punajärve ääres oleval Pähklikivi mäel
19. pilkupüüdvad kattekollad Mägiküla Läänemäel
20. Mägiküla kiviaia jupid… möödunud aegadest pajatavad pärandkultuuri jäänused
21. rohkete samblavaipadega kauistatud õunapuud Mägiküla õunapuumetsas… kohati moodustus seal tõesti üsna korralik õunapuusalu, kus kuni kümmekond õunapuud kõrvuti suutsid omamoodi metsakese moodustada
22. õunapuu peal lebav kivi Mägikülas
23. tagasihoidlikud metsaannid Tahmamäel
24. elujõulist rohelist värvi halli ümbruskonda sisse toov rohesamblik Põdrakolju rabaäärsest metsast
25. metsakolli meenutav kogu Kalevipoja oja ääres
26. tihaste õhtulaul Tahmamäel
27. metsasigadel üles tuhnitud Mägiküla väljad – nurmed ja põllud
28. roheliseks värvunud mahakukkunud puuoks Mägiküla Läänemäel
29. kõikjal rännakul saatvad, aeg-ajalt vaibuvad ning siis taaskord ägenevad Kuusalu Polügonil aset leidvad paugutamised ja automaadivalangud
30. sügislompide ja hiiglaaukudega ülevürtsitatud külavahetee Kõnnu ristmikust Mägikülani… autosõit sellel oli tõeline katsumus

jälle üks eriline ja tegusalt mägine rännak on selja taga. selle maastiku ja ümbruskonnaga paralleele tõmmates meenusid mulle hiljem just F.R.Kreutzwaldi “Ennemuistsed Jutud”, ja eriti haakus maastik just sealse “Paristaja Poja” loo ümbruskonnaga (sellise n.ö. juba lapseeas loodud illusoorse taustapildiga sellele loole, mis mõjustatud paljuski just legendaarsest Günter Reindorfi maalist, kus Vanapagan tõstmas Paristaja Poega kõrgustesse Piksevana juurde, ja kus taustaks just mägine maastik, ürgsed metsad ja nende vahel tasane ürgjärv). need suured mäed ja pikad oosid ning nende vahele jäävad järvekesed-järved ja sood olid seda kuhjaga väärt, et neid näha, nende läheduses liikuda ja tajuda nende ürgseid tukseid. peaks ütlema, et olustik oli vägagi muinasjutuline või kui täpsem olla siis muinasmütoloogiline. vahest ainukeseks häirivaks asjaoluks kujunesid aeg-ajalt kostvad Kuusalu Polügoni Põhjaala laskeharjutused ja sealsed mürskude lõhkamised, aga nendegagi suutsime lõpuks imelikul kombel ära harjuda… tundusid lõpuks nagu Piksevana kõuekärgatused… ja sobisid igati antud miljööga. Naelaaegumägi, Sõõrumägi, Pähklikivi mägi, Kivimägi, Tahmamägi, Mägiküla Läänemägi, Ristjala mägi, niisamuti mitmesugused Udriku järved – Udriku Suurjärv, Udriku Kollajärv, Udriku Punajärv, samuti ka Kalevipoja oja, Põdrakolju raba – kõikidel neil oli oma keskne roll selle rännaku põnevamaks tegemisel. nende panus oli hindamatu. päeva naelaks kujunes vast Naelaaugumägi… just oma kõrguse, järsakute, kaugeleulatuvate vaadete ja pikkuse poolest. väiksematest rõõmudest võiks mainida Mägiküla Läänemäel asuval ümberkukkunud puul olevat kooreüraskite joonistust – mõtlemapanev kunstitoes looduse enda käekirja järgi, niisamuti ka põlv üle põlve istuv kuningkõre Ristjala mäelt ning mõlemad kosutav-lõõgastavad lõunasöömaajad üks Naelaaugumäel ja teine Tahmamäel, lisaks veel Pähklikivi koos oma saladuslike “eitakusttekkinud” pähklikoortega ning Udrikujärve kaldaäärne udrikukivi, lõpetuseks veel muud väiksemad ja suuremad pisirõõmud, alates elujõudu kiirgavast ülirohelisest samblast kuni lõpetades läbivettinud põdrakolju ja mitmesuguste pilkupüüdvate puuseentega.

märkimisväärne oli muidugi ka Mägiküla ise - mägedest ümbritsetuna oli see tõeline mägiküla. küla on ümbritsetud igast ilmakaarest mägedega (Eesti mõistes julgeksin neid julgelt mägedeks nimetada, mitte künkaiks)… vahest kõige ägedam on sealsete mägede kuhjatis ida, kirde, kagu ja lõuna suunas. igatahes väga asjakohane ja huvitav nimi külal. ja ega meil Eestis sellenimelisi külasid rohkem polegi, isegi mägises Lõuna-Eestis… seega, inimesed kes muistsel aal sellele külale nime andsid, tegid seda läbimõeldult ja tabasid nime andmisega kümnesse. kunagisest suurest külast, kus veel 1939. aastal oli 13 talu, on praeguseks järgi vaid varemed ja varemete varemed, sammaldunud õunapuusalud, sammaldunud kiviaiad ning salapärased ringikujulised kivikuhjatised. hea vaste Pärnumaal asuvale ürgselt metsakasvanud Kurese külale. erinevus on ehk selles, et Kurese on tsivilisatsioonist veidi rohkem eemal, Mägiküla aga praeguse külavahetee ääres. Mägikülat ilmselt pole ajalooliselt uuritud, vähemalt kuskil avalikes andmebaasides see ei kajastu.

küll aga pakub küla ise oma arhailise paigutuse, kiviaedade ning salapäraste kivikuhjatistega palju silmarõõmu ja suudab nii mõnegi põnevil rändaja oma minevikulistesse ajaniitidesse mässida. salapärastest kivikuhjatistest asuvad paljud üksteisele väga lähestikku, nende omavaheline vahe on enamuses vaid 2-3 meetrit… mõni suurem ja teistest eraldiseisev on veel eriti uhkelt ja stiilipäraselt üles löödud, et hakka või kõigele lisaks uskuma kohalike loomingulisusesse ja kunstikallakusse. mis eesmärke nad sellega taotlesid? on need äkki mingid kultuskohad või hoopis astroloogised kuhjatised? kohapeal olles suutsid Soolemb ja Järvalameb sel teemal ka tulise arutelu maha pidada… kas on need kunagised kalmed või lihtsalt põllu majandamiseks sellelt äraveetud kivid, mis kuhjatud sedaviisi üksteise lähestikku eraldiasuvatesse kuhjatistesse.

arutelule lisas hiljem vürtsi juurde just Punamütsikese arvamus, et need olevat Kalevipoeg oma kiviviskamiste jaoks kokku kuhjanud. ja ehkki esmapilgul üsna vägaebatõenäolisena ja muinasmütoloogilisena tunduv, sobitus see sügavuti minnes sealsesse miljöösse vaata et kõige praemini… pealegi on Kalevipojast mitmetes siinsetes legendides juttu üsnagi piisavalt (nt. Kalevipoja hobusega seotud Naelaaugumäe legend, Kalevipoja kiviviskamised lähedalasuvasse Pala külasse Sõela talumaale jpm), mis lubab seda julgemalt oletada, et ta ikkagi liikus siinakandis, et tal oli tõesti asja selle kandiga… pealegi Soome lahe ja Viru ranniku lähedus siinsele paigale on samuti veenvaks toeks tema siinsetele liikumistele (teatavasti maabus ka vana Kalev Soome poolt kotkaga tulles just kuskil siinmail asuva Virumaa ranniku läheduses).

seesamune Mägiküla tundub ses mõttes just eriti kuninglik, kuna sobitub igati sellise üliku nagu Kalevipoja kohalviibimiskohaks kas siis ajutise suvekoduna või pikemaajalise eluaseme näol. igatahes kui Kalevipoeg kunagi olemas oli ja kui teda tolle aja olustikus Virumaale kuskile elama sobitada siis võiks see tõesti olla kas siis kuskil Soome lahe lõunakaldal kõrge kalju peal asuv häärber või hoopistükis kuskil sisemaal suure mäe peal asuv kindlustatud hoonete kompleks, kust avanes kuninglik vaade jalustrabavale ümbruskonnale ja müstilisele järvele. viimane aga ongi just see, mida Mägiküla ja Udriku endas kätkevad. ja kui nüüd fantaasiates edasi minna siis võiksid ka kiviviskamised olla seotud mingi rituaali või tavaga või hoopis vana kombestikuga… kes teab ehk tõesti suutis kunagi sealse Mägiküla kohalik ülik anda endast Kalevipoja nime all piisavalt kõneainet oma erilise jõu ja osavusega ja miks mitte seda just nimelt nendesamade kiviviskamistega. kiviviskamine võis ehk olla tollal midagi enamat kui tavaline märgiviskamine… kas siis tõesti puhtrituaalne-kultuslik, rituaalsest kombestikust väljakasvanud ajaviide või mingi rituaalne ennustustava… või hoopis-hoopis veel midagi veel erilisemat. loomulikult kõik see võib olla ka üksainus tühipaljas mull ja võimalik, et midagi sellist tegelikult ei olnudki. aga tore on ju mõelda ja fantaseerida ;o) samas, teadmine, et paljude seniavastatud maailmapärandite leidmisel ja deshifreerimisel olevat kõvasti kaasa aidanud just julge mõtlemine ja elav fantaasiamõtisklus, on vägagi edasiviiv ja ajendab seda spekuleerima ka Kalevipoja teemadel. kokkuvõtvalt – oli mitmekordselt elamuslik ja meeldejääv rännak Kalevipoja legendidega vürtsitatud paikasid mööda keset kõike seda meeliülendavat võrratut loodust ja mütoloogilist muinasjutulisust, niisamuti koos sinna juurde kuuluvate väiksemate ja suuremate mägiste tõusude ja langustega, ja seda nii kergemate kui ka raskematega, peegeldades sellega osavalt ka meie enda elu mitmetahulisust, selle tõususid ja langusid, selle ülevamaid ja selle raskemaid hetki. au ja kiitus Kalevipojale, Metsavanale, Udriku Järvevanale ja kaugustes põristavale “Piksevanale”, ning loomulikult soojad tänud ka väsimatutele rännukaaslastele – Punamütsikesele ja Järvalembesele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar