Pühapäev, 27. jaanuar 2013

Limu rännak 26.01.2013

 
Kui mina hakkan luulemaie,
Luulemaie laulemaie
Siis tuleb küla kuulamaie,
Valda viis vaatamaie
Sepad jäävad seisamaie,
Sepa naesed naeremaie
Vanad pii'ad vaatamaie
 
katkend kohalikust rahvalaulust: E 18749/50 (1) < Jüri khk., Kautjala v. - Jüri Witismann < Juhan Hiio (1895) Laulu võim
 
 
ühtlase jämedusega ümber puu kasvanud kaseluudik (taphrina betulina) Põldmäe loodeserva veerest

rohelus keset talve. kas esimesed kevademärgid? tundub, et siin oli tegemist pohlavarrega, kes vähesest lumest ja rohketest päikesekiirtest tingitud asjaolude tõttu on lumeikkest kuidagi ebaloomulikult varakult vabanenud... ja on püüdmas nüüd täiel rinnal päikesepaistet. Tammjala mäe lääneserv

lepapuu vaik koos puult alla tilkuva veega moodustas külma saabudes sellise roostekarva värvi jäätunud taiese. Muisumäe keskkoht

suudlevad tammed Muisumäe edelanurgast. oli tõesti nauditav näha neid kahte seal kahekesi nõnda kudrutamas. ja üle kõige... siinsel kohal oleks nagu olnud mingi positiivse laenguga vägi. endamisi nimetaksin seda väga heade mõtete kohaks. nu head mõtted lihtsalt tekivad ja sünnivad siinsamas nende tammede all, ilma et inimene peaks midagi olulist ette võtma, ilma et peaks kuidagi end selle heaks pingutama. armastajatele paarikestele võiks selline koht olla ju lausa kohustusikuks palverännaku sihtpunktiks, eriti veel neile, kes vajavad suhtes selleks puhuks mingit restarti või värskendust. kokkuvõtlikult, kui inimene midagi muud siit kahe tamme alt ei saa, siis üks on kindel, kotitäis head tuju ja lassitäis edasiviivaid helgeid mõtteid, see on kindlalt garanteeritud. ja päris siiralt ja päris ausalt, need tammed olid tegijad, ja no see suudlus, see tekitas mul tol hetkel ja tekitab praegugi veel, tagantjärgi, kui ma sellele mõtlen, suunurka elurõõmust pakatava elujaatava muige ja tegi mind tolsamal hetkel heas mõttes ikka täiesti sõnatuks. jäin sinna veel mõneks hetkeks sõnatult seisma ja imetlema... ja mõtisklema selle üle, milline ehe täiuslikkus on saatmas looduse poolt tekitatud ilu. vahest on meil ka tammedelt midagi õppida...

konnasilmadega (puuseened meenutasid natuke allapoole seiravaid konnasilmasid) hambutu metsakoll Jaska ja Vana-Võsumäe metsatee ääres, Põldmäe soosaarest läänes

üksik leht on jäänud lumekoorma ja puuseene vahele. Vana-Võsumäest pooltuhat sammu loodes

Muisumäe üks vanimaid puid, umbes paarisaja aastane tamm, nn. Rohetamm, kuna altpoolt oli ta pea täielikult rohelises samblaseelikus. Muisumäe edelanurk

huultekujulised puuseened hallil lepal. Vana-Võsumäe keskkoht

veel tundmatuid puuseeni Vana-Võsumäelt. soosaare põhjaserv

Rohetamme roheline samblatuustidest roheseelik. Muisumäe edelanurk

mõnevõrra haruldane vaatepilt. valdavalt kasel pesitseda armastav must pässik (inonotus obliquus) juhtus siinmail kasvama ka hallil lepal. Vana-Võsumäe vitsikurohke keskkoht

roheline pohlavars Tammjala mäe lääneservast

miskid imelikud roostekarva värvi puuseened kübaraidpidi puu külge kinnikasvanuna. Muisumäe keskkoht

lepapuu hiiglasuur (terve toobi suurune) vaigutilk. eemalt vaadatuna ei saanudki üldse aru, et tegemist oleks jäätunud vaiguga. esmapilgul tundus hoopis, et tegemist oleks justnagu kollaseks tõmbunud kauni kuldkinga (cypripedium calceolus) lehega

Muisumäe teine vanim puuisend oli poollõhkise koorejooksuga hiidkõiv, samuti vist paarisaja-aastase vanusega nagu Rohetammgi. kui üldiselt on puud ümara tüvejooksuga, siis Muisumäe vanad kõivud olid vist küll rohkem nelikandilised. soosaare kesk-kaguosa

kokkukasvanud kase-ja haavapuu paar. Vana-Võsumäe keskkohast läbi jooksva metsatee ääres. ja tõsi ta on, nad oleksid nagu kokku liimitud... ei õhk ega ükski sitikas ei saanud nende vahelt läbi tulla. nii tihedalt hoidsid nad end üksteise vastu

kellegi tundmatu looma karvaude. Tammjala mäe keskkoht

sellel lumekuval joonistub välja mingi väga suure, ülespoole kõvera, ninaga olend. tegelikult, siinse joonistuse lumel joonitsas kegi olend, see on tema jäljerida, mis joonistab nii osavalt välja selle ninasarviku kujulise mehikese. küsimus on siin ainult selles, kust tuli see väike olend, loomake, ja kuhu ta läks...??? vaadates seda kuva võib öelda, et ta tuli eikuskilt ja läks samuti eikuskile... kas siis haihtus õhku... või kustutas lihtsalt ära oma jäljed... üldiselt on ehk see isegi loogilisem, et see olend oli mingi lind. samas viimase kasuks ei taha nagu väga rääkida see jäljerida jälle. küsimus, kes ta ikkagi oli... see jäi huultele, ka peale sealt äraminekut. Kõrgemäe põjaserva kärgaranna alune

Rohetamme rippuvad lumepulbriga kaetud sambaltuustid

puuseen Vana-Võsumäe lõunaservast. keskmine tume kiht meenutab nagu natuke söestunud autorehvi

metsahiiu jalg. vana tamm oli nõnda osavalt inimjalakujuliseks kasvanud, et ainult vaata ja imesta. Tammjala mäe keskkoht

Vana-Võsumäe nurmeke. natuke valus oli seda nurme maastiku reljeefsuse nurga alt vaadata. oli näha, et kohalikud olid oma atv-dega siinse nurme mõned osad üsna metsaporiseks ja talvevaguliseks sõitnud. seega, selle koha pealt paiga esteetilisus natuke kannatas, aga muidu kõiges muus osas oli paik looduskaunis. soosaare edelanurk

Laanejuus luusimas Tammjala mäe lääneservas

Tammjala tammed. soosaare idanurk

 veel üks talvine kuva Vana-Võsumäe lõunatipus kasvavavast puuseenest

oletan, et üleval äratoodud karvaude kuulus sellele loomale, kes siin koopas elas või elab. Tammjala mäe keskkoht

kokkukasvanud kase-ja haavapuu Vana-Võsumäe keskkohast eemalt vaadatuna. alles umbes täiskavanud inimese peakõrguselt hakkavad nad üksteise embusest eemalduma

kasepahk on ennast suisa oksale istuma poetanud. Muisumäe edelanurk

Muisumäe suudlevad tammed vaadatuna teise nurga alt. kui nüüd tähelepanelikumalt jälgida seda liitumiskohta ega siis ausalt öeldes mingit muud sobivamat sõna peale suudluse /suuudlema ei oskagi siia välja mõelda. see nimisõna / tegusõna iseloomustabki nende puude kokkukasvamist kõige paremini

puuseen nagu mitmekihiline tort. Vana-Võsumäe lõunaserv

okstega vehkiv Oksavehkija tamm Muisumäe keskkohast

tagasihoidlikkust ja tagasihoidlikku rahulikkust eviv Tagasihoidja tamm Vana-Võsumäe keskkohast

lumised voldid ümber puu. Kõrgemäe põjaserva kärgaranna alune

eelmise aasta tammeleht on silmipidi põõsaoksale rippuma jäänud. Vana-Võsumäe keskkoht

vaade suudlevale Muisumäe tammepaarile altpoolt. suudlus-ehk ühenduskoht on siit vaadatuna eriti hästi hoomatav. võime vaid enda käest küsida, kuidas see tekkis? looduse anomaalia? kas kõik see oli juhus või on siin tunda kokkumängu lõhna?

Vitsikumäe kuuserohke idaserv

tundmatud puuseened Vana-Võsumäe põhjaservast. kuidagi imelikul moel (kas loodusstiihiate sunnil) või täiesti vabal tahtel on nad oma kübaraaluse osa kasvatanud ülespoole...et siis nagu kübarapealmiseks osaks. see hallikarvane osa ongi tegelikult kübara alumine osa, urmakarvane kübara pealmine osa on siis järelikult selle all
 
jäljed lumel. huvitav on see, et siit rajalt on kaks looma läbi jalutanud... ja ühes kohas on hilisem tulija (loe: jäljejätja) eelmise tulija jäljerajast risti üle läinud. Muisumäe keskkoht

Vana-Võsumäe lääneväravad. siit saigi sellele valdavalt puisniiduilmelisele soosaarele sisenetud

Vana-Võsumäe lume alla mattunud kiviaed

äärmiselt nelikandilise koorejooksuga hiidkõiv Muisumäe edelanurgast

Limu järve läänekallas. idakalda vaated jätsin ma paraku teadlikult siit välja. nimelt, tuli välja ebameeldiv tõsiasi, et energiaametnikud olid juba jõudnud viimase aastanumbri sees olematuks teha selle esteetilise ilu, mis siin kunagi olnud on. nüüdsest liiguvad suured elektriliini kõrgepinge trassid siit täpselt üle järve suunaga kagust põhja poole

lumega kaetud kivi Kõrgemäe põhjaserva külje all

Limu rännak:
Osalejad: Laanejuus, Soolemb
Distantsi pikkus: 9,4 km
Asukoht: Limu hoiuala, Limu küla,Seli küla, Rae vald, Harjumaa

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar